Toomas Jürgenstein: hoiame oma planeeti, teist meil ei ole

Riigikogu võttis 8. veebruaril vastu uuendatud kujul Eesti kliimapoliitika põhialused. Enne lõpphääletust kõneles sotsiaaldemokraatide nimel keskkonnakomisjoni liige Toomas Jürgenstein.

Alustan kliimatemaatikasse tungimist kunagise õpingukaaslase Jaan Tätte lauluga vanast kuuest, kuna ma viisi ei pea, teen seda luuletuse vormis:

mu vana kuub mind kaua oled varjand

koos minuga nii head kui halba näind

ja kümme aastat olen ma sind harjand

ja halliks nende aastatega läind

Võib küsida, mis on vanal pintsakul seotud kliimaga. See on õigustatud küsimus ja tulen ettekande lõpus selle seletuse juurde: niisiis „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050.“

Räägin kõigepealt mõnest kliimaga seotud endastmõistetavusest, mille üle valitseb teaduslik konsensus. Mulle tundub, neid peab aeg-ajalt üle kordama. On teaduslik konsensus, et meie planeedi pinnal valitsev temperatuur on viimastele aastakümnetel tõusnud, Artika jääkilp sulab ja liustikud taanduvad, ka Läänemerel on jäävabasid aastaid rohkem kui veel 30-40 aastat tagasi. Eestis toimub soojenemine kiiremalt kui maailmas keskmiselt. Kui alates tööstusrevolutsioonis 18. sajandi lõpust loetakse, et maailma keskmine temperatuur on tõusnud 1,3 kraadi, siis Eestis on see 2,9 kraadi.

Milles on veel teaduslik konsensus. Fakt on ka see, et süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris on viimastele aastakümnetel

tõusnud. Nii on paljude teadustööde tulemused loogilised: kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide tõus atmosfääris ongi põhjus, miks soojenemine toimub. Hetkel võib öelda, et nii maailma riikide kui ka rahvusvahelised teadlaste ühendused ei sea seda seaduspära kahtluse alla.

Nagu ikka, on teadlaste hulgas ka neid, kes mõtlevad teisiti, kuid nad on selges vähemuses. Läheme nüüd edasi: tõenäoliselt inimese tegevusest põhjustatud kliima soojenemise hüpotees osutub tõeseks, sest vastavad teadustööd ja mudelid seda näitavad ning kui me seda  ignoreerime ega pidurda kasvuhoonegaaside emissioone, siis peame leppima järjest suuremate muutustega meie igapäevases elus.

Kui aga õnnestub emissioone piirata, siis loodame, et tagajärjed on vähem drastilised. Igatahes on vastutustundlik vähemalt üritada. Oleme siiani olnud ühe inimese kohta kasvuhoonegaaside emissiooni poolest esirinnas, meie põlevkivienergeetikal on ajaloolised juured. Selge on, et Eesti loobumine põlevkivienergeetikast maailma ei päästa, suurim mõju on just suure rahvaarvuga ja arenevate riikide otsustel ning rahvusvahelistel

kokkulepetel.

Eesti osakaal süsinikdioksiidi emissioonide osas Euroopa Liidus on 0,5% ja maailmas 0,05%. Aga me saame olla eeskujuks ja suunanäitajaks. Nägin mitut Riigikogu liiget Verdi ooperi „Jeanne d Arc“ esietendusel Estonias ning kas pole Greta Thunberg tema tänapäevane analoog, üks neist seisis Prantsusmaa, teine maailma tervenemise eest. Kliimapoliitika parandus on Eesti riigi samm õiges suunas.

Tuleme nüüd riigi tasandilt üksikisiku tasandile. Iga muutus algab tegelikult iseenda peast ja igaüks saab kliima hoidmiseks ka isiklikul tasandil oma osa anda. Tsiteerin nüüd teadlast ja endist Tartu Ülikooli arendusprorektorit Erik Puurat: „Eestis on suurteks võimalusteks veel ringmajandus ning jäätmete taaskasutus. Ka minevikus ladestunud põlevkivitööstuse jäätmed on võimalik muuta väärtuslikuks tooraineks. Üks suuremaid väljakutseid aga, mis võiks saada Eesti lipulaevaks kogu maailmas, on bioressursside väärindamine, eriti uute tehnoloogiate abil, mis annaks meile suure konkrentsieelise. Ja lõpuks, üks kõige kindlam viis on tõepoolest vähendada tarbimist. Kõiges. Kuidas seda teha, on üks kõige keerulisemaid tänapäeva küsimusi. Jätkusuutliku arengu printsiip ütleb, et järgnevale põlvkonnale tuleb jätta sama

heas korras planeet kui me sealt lahkudes. Peame seda meeles ja tegutseme

talupojatarkusest lähtuvalt selle nimel!“

Täna käsitletav kliimakava lõpeb aastal 2050. Kui ma elan, olen ma vana mees ja sümboolselt loodan, et olen selle ajal kulutanud üsna väikese arvu pintsakuid, mis tähendab väiksemat tarbimist.

Veelkord Jaani luuleread:

kui tulebki mul ükskord ära minna

maamulda siit mu ustav sõber tea

koos sinuga siis teele asun sinna

mu vana kuub veel sõber vastu pea

Hoiame oma planeeti, teist meil ei ole!