Kätte on jõudnud 2022. aasta viimased päevad. Talvine pööripäev on juba selja taha jäetud ja vaikselt hakkame pimeduse august välja ronima. On paras aeg heita pilk möödunule ja kiigata ka uude aastasse. Pean etteruttavalt tunnistama, et esimene aus emotsioon, mis sellega seoses pähe tuleb, on soov, et uus aasta tuleks lõppevast parem … 2022. aastal juhtunut on keeruline mitte mäletada, sest paraku läheb see ajalukku aastana, mil pikkade aastate järel algas Euroopas taas täiemahuline sõda. Eriliselt julm ja halastamatu sõda. Ma ei ole kindel, kas me ikka teadvustame endale adekvaatselt Ukrainas aset leidva katastroofi suurust.

Selleks, et empaatiavõime lihas ei kärbuks, olen ikka aeg-ajalt püüdnud kujutada ennast olukorras, kus ise koos oma pere ja lähedastega olen nende õuduste keskel, mida meie ühine naaber korraldab Ukraina riigi ja sealse rahva kallal.
Ausalt öeldes on seda äärmiselt raske isegi ette kujutada, mis siis veel rääkida sellest, kui pidanuksime juba kümme kuud iga päev reaalsuses selle keskel elama ja surema. Eriliselt jõhkraks teeb selle sõja meie naabri argpükslus ja terror tsiviilelanike kallal.
Nüüd on meile kõigile selge, et Venemaad juhivad sõjakurjategijad – 21. sajandi ühed võikamad tegelased. Kaudselt oleme sõtta kistud ka meie, sest sõda ei käi kaugeltki ainult relvadega – toimub ka energiasõda, on sõja eest varju otsivad inimesed jne. Sõjapõgenike aitamine ongi vähim, millega meie siin aidata saame ja milleks oleme moraalselt kohustatud, sest Ukrainas võideldakse ka meie vabaduse eest. Me ei tohi seda sõda kaotada!

Positiivse poole pealt meenub seoses selle aastaga meie inimeste lahkus ja abivalmidus sõjapõgenikele peavarju leidmisel ja muu hädavajalikuga varustamisel nii siin kui ka Ukrainasse saatmiseks. Tahan eriliselt tunnustada MTÜ Saagu Parem vabatahtlikke, kes jätkavad väsimatult ja järjekindlalt tegutsemist sellel nähtamatul rindel. Samuti soovin südamest tänada neid Võrumaa ettevõtjaid, kes andsid oma otsustava tegutsemise ja panusega kriisi alguses meile kõigile head eeskuju. Aitäh kõigile, kes on püüdnud jõudumööda aidata! Aitäh, et oleme kogukonnana selles kriitilises küsimuses valdavalt suutnud hoida üksmeelt – see on väga oluline!
Me ei tohi keerulistest aegadest hoolimata väsida ja ka uuel aastal peab meil jätkuma jõudu hoida sama joont, kuni sulaselge kurjus saab seljatatud.
2022. aasta jääb meelde ka kui rekordite aasta majanduses. Paraku küll valdavalt negatiivse poole pealt. Juba sõja algusele eelnenud ja järgnenud energiahindade tõus ja sellega kaasnev üle viiendiku kerkinud inflatsioon on midagi, mis on meid kõiki märkimisväärselt vaesemaks teinud.

Ühtepidi võib selles kõiges süüdistada sõda, kuid põhjusi on mujalgi. Varasemate aastate hoogne rahatrükk on kindlasti üks nendest. Miks seda vaja oli, sellest lihtne inimene aru ei saa ja ega keegi väga seleta ka. Võrdleksin seda ülepingutatud meikimisega ealiste iseärasuste varjamiseks. Tegelikult sooviti rahatrükiga turgutada majanduskasvu, sh Euroopa rikkamate riikide majanduskasvu. See on probleemi edasilükkamine või „peo pikendamine”, kuigi majanduse struktuursed probleemid halastamatult siiski avalduvad. Sellesse ritta sobib ka Saksamaa majanduse sõltuvus Vene gaasist, mis lükkas majanduse konkurentsivõime probleemi vaid ajutiselt edasi, kuid oli samas julgeoleku seisukohalt ikka suur viga. Selliseid vigu ei tohi tulevikus enam korrata. Siinkohal tahan rõhutada, et ainult väga loll ei õpi isegi oma vigadest.

Igal halval asjal on ka oma positiivne pool ja neid märguandeid tuleb tähele panna. Kindlasti kuulub praeguse kriisi positiivsema poole peale asjaolu, et oleme õppinud paremini oma energiakasutust jälgima ning leidma võimalusi selle vähendamiseks ja ise energia tootmiseks. Mõlemas valdkonnas on arenguruumi veel küllaga nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Ka Võru linnavalitsuses analüüsime seda valdkonda varasemast hoopis teisiti ning kavandame tegevusi energiakulude vähendamiseks ja oma tootmispotentsiaali kasutuselevõtuks.
See omakorda võimaldab tulevikus suunata rohkem vahendeid sisuliste tegevuste rahastamiseks. Nii et pole halba ilma heata.
Alanud sõda on meile, võrokestele toonud ka uue tõsise väljakutse – kaitseministeeriumi soovi Nursipalu harjutusvälja märkimisväärselt laiendada. See on pannud meid, kohalikke elanikke väga ebameeldivasse kahvlisse – ühtpidi tahaks riigikaitse arengule sellel keerulisel ajal igati toeks olla, kuid samas on mure oma tuleviku pärast samuti väga reaalne ja esmajärjekorras tunnetatav. Ei ole just meeldiv kaotada kodu, kodutalu või lihtsalt aktsepteerida, et meie senine eluolu siin kandis saab tugevasti häiritud. Sisuliselt teine keskpolügoon Võrumaa kõige tihedama asustusega piirkonna serval pole just väga ahvatlev perspektiiv. Eriti veel, kui arvestada, et seda maakonda on viimased 30 aastat teadlikult arendatud ja müüdud kui rahulikku eluja turismipiirkonda.

Olen siiralt kurb, et see protsess on alanud mitte just ülemäära edukalt. Põhjuseks on asjaolu, et teadmatust on ääretult palju. Ka kaitseministeeriumi usalduskrediit on madal, kuna mitu Nursipalu harjutusvälja esimese etapi arenduse käigus tõstatunud muret on lahendamata.
Olen veendunud, et uue laienduse otsust ei tohi teha uisapäisa, kõik asjaolud ja alternatiivid tuleb läbi kaaluda. Kogu protsess peab olema üdini aus ja avatud. Selle käigus ei tohiks ühelegi osapoolele silte külge kleepida ja vähem peaks olema suhtumist, et meie Tallinnast tuleme ja ütleme, kuidas teie mõtlema ja arvama peate.

Meiegi siin peame säilitama külma pea ning rääkima vähem emotsioonide ja rohkem argumentide keeles.
Aga murepilvi on mujalgi. Aina keerulisemaks muutuvad majandusolud on hakanud aasta lõpus tooma uudiseid, et ühel või teisel siinse piirkonna omavalitsusel on aina raskem hakkama saada.
Süsteem hakkab ikka logisema sealt, kus ta kõige õhemaks on kulunud. Omavalitsused on inimestele kõige lähemal ja pakuvad väga laia teenuste paletti. Paraku on aga erinevad võimul olnud keskvalitsused suutnud meie muret ja hoiatusi eirata, kuna headel aastatel on ikka kuidagi hakkama saadud. Peab ka nentima, et riigikogu poliitikutel on seetõttu olnud üliraske omavalitsuste toetamise ideed „maha müüa”, kuna valija ei saa sellest eriti aru – vähemalt seni pole oma poliitilist valikut selle põhjal valdavalt tehtud.
Mis nende omavalitsuste rahaasjadega siis nüüd lahti on? Põhiprobleem on selles, et inimeste sissetulekud on meie piirkonnas keskmisest madalamad ja sellelt makstav tulumaks (sh omavalitsusele laekuv tulu) ka Eesti keskmisest madalam. Selle madalama sissetuleku kompenseerimiseks on meie riigis tasandusfond, kuid paraku pole riik selle fondi kogumahtu viimase kümne aasta jooksul muutnud. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsuste tulud sõltuvad järjest rohkem ainult kodanikelt kogutavatest maksutuludest.

Kokkuvõttes on tekkinud olukord, kus rikkad omavalitsused saavad üha rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks. Ehk meie siin Võrus peame läbi ajama tunduvalt vähemate vahenditega kui mõni omavalitsus Tartu või Tallinna ümbruse „kuldses ringis”. Loodan, et eelseisvate valimiste käigus vaieldakse see probleem selgeks.
Põhiküsimus on, kas elu säilimine siin kandis on Toompealt vaataja hinnangul üldse oluline. Eks meil endil on ka nii mõndagi ära teha – siinsed inimesed võiksid valida rohkem neid, kes tegelikult ka tahavad ja oskavad selle piirkonna eest seista. Muidu võib olla juba pöördumatult hilja.

2022. aasta oli ka mitmes mõttes avanemise aasta. Koroonakriisiga kohanesime ja õppisime kõrvuti elama. Oluliseks õppetunniks sai meile kogemus, et saame viiruste levikut vähendada, kui käime vähem haigena ringi. Ühtlasi oli tore näha, kuidas inimesed rõõmustasid võimaluse üle taas vabalt kultuuri- ja vabaajaüritusi külastada. Nii sündis muu hulgas näiteks Võru lastefestivali külastusrekord ja ka Võru linna päevad olid väga menukad.
      Kokkuvõttes ei olnud küll kerge aasta, kuid ometi on sellelt palju õppida. Ja õppida tasub, sest ilmselgelt ei ole ka eelseisev aasta paljudele just meelakkumine. Peame olema valmis kohanema.
      Oluline on, et keerulisel ajal jääks inimesed võimalikult vähe elu hammasrataste vahele ja et tuleksime kõik koos sellest hoopis tugevamana välja. Hoiame kokku ja katsume ikka üksteisele toeks olla.
      Meeleolukat aastavahetust ja kõike head uueks aastaks!