Eiki Nestor: ei ole midagi normaalsemat, kui praegustes oludes toetada neid, kes hetkel võimul

Selle kohutava aasta lôpetuseks oleks tarvilik küsida – kas me saime targemaks?

Kas oskame riigina taibukamalt ette vaadata, et vaba rahvana edasi astuda. Tulevik ise on keeruline mitmel põhjusel. Ei ole teada, millal sõda Ukrainas lõppeb. Mis saab seejuures Venemaast? Ukrainast? Kuidas peaks välja nägema inimest austavate vabade riikide ja rahvaste koostöö tulevikus, sest konflikt avatud ja suletud maailmade vahel ei lõppe selle sõjaga. Millega peaks arvestama seejuures tema kõrgeausus, valija?

Oluline on, et veelkord sai kinnitust tõsiasi: kohe taasiseseisvumise järgselt valitud suund integreeruda läände on meie asukohaga riigil ainus võimalus olla iseseisev ja vaba. Julgen meenutada, et sellel teel tuli veenda nii meie sõpru läänes kui ka oma rahvast. Seejuures tuli astuda ka samme, mis esialgu ei leidnudki laialdast mõistmist ja poolehoidu.

Läänemaailm on vigadest õppinud

Üheksakümnendate aastate keskel vaidlesime surmanuhtluse keelustamise üle. Seejuures oli selgemast selgem, et ilma selle otsuseta pole meil asja ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Valitsuse poolt esitatud otsuse vastuvõtmine lükkus mitmel korral edasi, sest vajalikke hääli ei olnud. Otsus sai napi häälteenamuse suures osas opositsiooni häälte toel. Poliitilisi punkte ei loetud, mindi edasi.

Teine tõdemus. Karm, kuid ka Venemaa alustatud sõda Gruusias ei lõpetanud veel Eesti ja muu maailma poliitikute vahelist mõttevahetust idanaabri teemal. Nüüd on vast selge, et me ei põdenudki põhjendamatuid foobiaid ning Nõukogude Liidust tekkinud traumasid.

Meil endil aga siin tuleks ikka ja jälle meenutada Eesti ajaloo kurba peatükki, kui meie iseseisvus kaduma läks ja eriti seda, miks ta läks. Kurjuse jõududega ei saa siin maakeral mitte ükski riik üksinda hakkama. Läänemaailm õppis vigadest, loodi NATO ja Euroopa Liit.

Olles pea kolmekümne aasta jooksul vahetanud mõtteid Soome ja Rootsi poliitikutega, uskusin veel aasta tagasi, et NATO asjus võib soomlastelt oodata aeg-ajalt küsimuse arutamist aga rootslastelt ka seda mitte. Muutus täna on meie seisukohalt tänuväärne, uskumatu ja ainuõige. Seda kõike oleks veel aasta tagasi olnud võimatu uskuda.

Ja kõik ei sõltu ju ainult meist. Obama (kas mäletate veel tema kõnet Tallinnas?) ja Trump on kahe erineva maailma esindajad. Otsuse, nii seal kui siin, langetavad aga valijad.

Sõnum valijale, kes end avatud maailmas kindlalt ei tunne

Nii saabubki varsti 5. märts, riigikogu valimiste päev. Kõigi eelduste ja reitingute alusel saab enim hääli peaministri erakond. Et sellises, sisuliselt meie jaoks sõjale sarnanevas olukorras, võiks minna teisiti, ei ole usutav. Ei ole midagi normaalsemat poliitikas, kui nendes oludes toetada neid, kes hetkel võimul. Peaminister ise, kes suurepäraselt selgitab meie kolmkümmend aastat selged olnud seisukohti muule maailmale, on olnud ebalev sisepoliitikas. Aga see ei ole valijale niivõrd tähtis.

Teisel kohal selles tabelis on erakond, kes kõigele sellele vastandub. Uuriv meedia püüab tõestada, et EKRE jutustab meile Kremli jutupunkte. Selle erakonna juhid ei ole sellega nõus. Kõik pidi olema ehe ja enda tehtud. Kas mitte mõlemal pole õigus? Sest EKRE jutupunktid ongi lihtsalt samad, mida Moskva propaganda vaba maailma vastu jutustab. Sõnum on valijale, kes avatud maailmas ennast kindlalt ei tunne ja on isegi hirmul.

Selle erakonna nimekirja on kutsutud ka tegelased, kes julgevad välja öelda midagi sellist, mida Helmed meile justkui ei ütle – olevat vaja muuta suunda! Seda sama suunda, mille me kohe peale taasiseseisvumist valisime.

Keskerakond paindub nii vasakule kui paremale

Ja siis on uued tulijad. Mõistan Parempoolseid. Nende soov ja tahtmine on luua kaasaegset konservatiivset erakonda ja Isamaad nad selliseks muuta ei suutnud. Kahju, et nii seal otsustati. Nii ongi meil Mart Laari juhitud aatemeeste erakonnast saanud segu juba sada aastat Eestis läbi kukkunud rahvastikupoliitikast koos Res Publica tulekuga juurdunud poliittehnoloogiaga.
Siiralt lugu pidades kõigist inimestest, kes soovivad poliitikas kaasa lüüa, on Eesti 200 mulle küsimärk. Et nad on uued – väga tore, see on nende suur pluss. Ehk olen midagi kahe silma vahele kaotanud, aga ei suuda leida nende ideedest mitte midagi sellist, mida teised ja need vanad poleks juba öelnud! Selline kombo reformierakonna, sotside ja vana hea Isamaa ideedest? Minu sõnu võib võtta sõbraliku nöökamisena: pikka plaani, mis teil on, ei saa ilmselt nii lühikese aja jooksul välja öelda. Või kuidas? Aga edu kõigile uutele, sest valijal on valikuid rohkem.

Keskerakonnad terves maailmas on sarnased. Neid iseloomustab võime liikuda nii paremale kui vasakule, üles ja alla. Pea asi, et hääled tuleksid! Selles avatud ja suletud maailmanägemuse vaidluses oleks ehk mõistlik teha selge valik, kas senine suund on Eesti jaoks õige või teie jaoks mitte. Siit tuleb ka toetajate kaotus, sest uutes oludes oodatakse selget sõnumit.
Sotside uutele juhtidele on õppimise aeg ja seda mitte ühestki raamatust ei loe, kellega kokkulepitu peab ja kellega mitte. Seda peab käega katsuma ja ka uudistest lugema. Tähtis on jääda oma arusaamiste juurde ja mitte loobuda, kui mõni asi kauem aega võtab.

Usun, et igal kümnel juhul kümnest on valijate suur enamus vaba ja avatud, läände kuuluva Eesti poolt. Kõigilt neilt, kes oleks võimule saamise nimel valmis ka tagasi itta suundujatega kaupa tegema, tahaks aga küsida – kas võim on tõesti tähtsam kui Eesti?

Eiki Nestor: ei ole midagi normaalsemat, kui praegustes oludes toetada neid, kes hetkel võimul