Kõigil meil on tulnud lugeda pikki juhendeid, isegi kui püüad aru saada, lõpuks lööd ikkagi käega, elu läheb edasi. Hullem on siis, kui teated sisaldavad sellist infot, millest arusaamine on eluliselt tähtis, näiteks puudutab sinu või su lähedaste elu või vara.

Hämara, vaat et krüptilise keelega info tulv on viimastel aastatel meeletu.

Ometi segased ajad nõuavad selgeid sõnumeid, nagu kõlas kaheksandat korda Eesti Keele Instituudi selge sõnumi võistluse moto.

Võistluse ja selge keele mõtteviisi patrooni õiguskantsler Ülle Madise sõnul annab selge sõnum tunnistust ütleja tarkusest ja julgusest ning austusest kuulaja vastu: „Ametnikukeel, eurožargoon ega kodeeritud jutt ei tekita mõistmist, pigem igavust ja umbusku. Olgu keerukamagi info edastamine meie kõigi jaoks rõõmustav ja haarav ülesanne.“

Selges sõnumiga laseb võimu positsioonil olija lahti stampväljenditest ja kantseliidist, mõeldes päriselt sellele, kellele sõnum on suunatud.

Noorte kohta öeldakse, et neil puudub funktsionaalne lugemisoskus. Aga võiks öelda ka vastupidist – meie riigiasutustel ja omavalitsustel, aga tihti ka meedial on vähene võime funktsionaalselt ehk siis otstarbekohaselt oma sõnu seada.

Sageli ei suuda kodanikud mõista riigi või kohaliku omavalitsuse seadusi, määrusi, teenuste kirjeldusi, segaseks jäävad ravimite kaaskirjad ja toiduainete sildid, kõikvõimalikud suunised. Ei tohiks ju keegi eeldada, et me oleme igal alal meistrid ning peaksime tundma hästi juriidilisi peensusi, sotsiaalhoolekande eripära, oleme meisterlikud arvutajad, tunneme ladina keelt.

Eriti seaduste, aga ka täitsa tavaliste asjade puhul – näiteks kui mõni asutus on teinud ümberkorraldusi – peaks kirjutaja olema võimeline selgelt ja lühidalt välja tooma, mis on kirjutatu mõte. Kujundlikult tuleb asjad teha puust ja punaseks ning selgeks ka noorele ja vanale. Ses mõttes on eeskujulik Päästeamet, kes õpetas rahva suitsandureid kasutama ja talvekartuli kõrvale ka muid kriisivarusid koguma.

Õppida tasub targematelt.  Iga kahe aasta järel annab Soome Justiitsministeerium 10 000 euro suuruse preemia kodanikuühendusele, kes on suutnud oma tegevusega silma paista demokraatia arendamisel. Seekordse auhinnaraha sai Arengupuuetega Inimeste Tugiliidu (Kehitysvammaisten Tukiliitto ry) lihtsa keele keskus. Keskust tunnustati lihtsas keeles infojagamise ja lihtsa keele arendamise eest praeguste kriisidega seoses.

Inimeste info mõistmise võimekus on väga erinev, seepärast on oluline leida erinevaid võimalusi, et võimalikul paljud inimesed saaksid osaleda ühiskonnaelus ja suudaksid ise otsuseid oma elu kohta teha. Kedagi ei jäeta maha! Lugemine ja tekstist arusaamine võib olla väga keeruline paljudele meie hulgas – intellektipuudega inimesed, eakad, mitmete haigustega inimesed, aga ka need, kelle emakeel ei ole eestikeel. Muide, kirjutatakse spetsiaalseid lihtsa jutuga raamatuid ja ka tõlgitakse nn tavalises keeles raamatud nn lihtsasse keelde. Lihtne keel erineb selgest keelest, lihtsal keelel on oma standard, kuidas selles kirjutada, nii et lugemisraskustega inimesed aru saavad.

Lugemine on ju nauding, ja selle kättesaadavaks tegemine on tänuväärne.

Ka meil Eestis tegeletakse lihtsa keele arendamisega, on ilmunud raamatuid, mõne ajakirja lood tõlgitakse lihtsasse keelde, veebis leiab uudiseid lihtsas keeles jne

Näiteks lihtsas keeles sõjauudiseid saab lugeda Riigikantselei hallatavalt lehelt kriis.ee, sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse keskus jagab teadmisi lihtsa keele kasutamise kohta. Jääme ootama lihtsas keeles raadio ja teleuudiseid.

Tähtis on, et avalikus ruumis olevad tekstid saaksid loetavaks üha rohkem ka intellektipuudega inimestele ja teistele, kes vajavad lihtsas keeles infot.

Laiemas plaanis on arusaadavus ja lihtsustamine väga tänuväärne. Olgem ausad, ilma Eno Raua lihtsustava ümberjutustamiseta ei tunneks eesti koolilapsed nüüd küll rahvuseepose „Kalevipoeg“ süžeed.