Reili Rand: kõikjal Eestis peab olema väärt elu

Riigikogu arutas 26. jaanuaril olulise tähtsusega riikliku küsimusena inimeste ja ettevõtete toimetulekut. Sotsiaaldemokraatide nimel pidas parlamendis ettekande Reili Rand.  

Euroopa üks kiiremaid hinnatõuse laastab Eesti inimeste elujärge. Paralleelselt päris sõjaga käib ka majandussõda. Just kriisides löövad tugevamalt  välja paremerakondade idealiseeritud vaba turu ja reeglite vähesuse hädad: vaesus suureneb, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks ja heaks hariduseks ning kahaneb kindlustunne. Ligi 60 000 palgavaesuses siplevat perekonda, 10 aastaga Euroopa kõige kiiremini kasvanud kodude hinnad, süvenev regionaalne ebavõrdsus ja üha kallim toidukorv on vaid mõned näited. Tõsi, tänane valitsus on inimestele appi tulnud. Tänu sotsiaaldemokraatidele suurenes aasta alguses enam kui 100 000 töötaja töötasu. Kõige enam tõusid palgad õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel. Nüüd tuleb minna edasi.

Tänane olukord annab meile võimaluse lasta lahti vanadest dogmadest. Täna ei aita peresid ega ettevõtjaid haavale plaastri panek.  Poliitikute vastutus ja kohustus on astuda reaalseid samme perede vaesumise ja ettevõtete laostumise vastu. Sotsiaaldemokraadid igal juhul julgevad neid samme teha, järgnevalt peatun kolmel lahendusel.

Esiteks, väärikas palk. Parim toimetuleku tagaja on väärikas palk. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid, areneb majandus ning paranevad nii riigi kui kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad. Nii oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ehk ka ennetada. Sotsiaaldemokraadid tahavad tõsta miinimumpalga 1200 euroni. Riik, kus hinnad on Euroopa keskmisel tasemel, ei peaks me konkureerima Aasia palgatasemega, vaid leppima kokku Euroopa tasemel alampalgas, mis on vähemalt 50% keskmisest palgast. See tähendab, et näiteks järgneval aastal peaks praegune 725 eurone miinimumpalk küündima juba 900 euroni, jõudes kolme aasta pärast järk-järgult 1200 euroni, olles sealjuures tulumaksuvaba.

Meie tööandjad on viimaste aastate kriisidest tugevalt räsida saanud. Selleks, et hoida töökohti tuleb üleminekuperioodil abistada tuge vajavaid ettevõtteid, eriti maapiirkondade väikeettevõtteid ja tööandjaid. Loome palgatoetuse, mis esimesel aastal on 50% ja teisel aastal 25% tööandjatele tekkivast lisakulust. Olgu öeldud, et selle meetme kulu riigieelarvele on järgneval aastal 74 miljonit ja aasta pärast seda 52 miljonit eurot. Need summad jäävad kordades alla Reformierakonna jõukaid soosiva tulumaksu vähendamise plaanile. Koos palgakasvuga kosub ka maksutulu, sealhulgas laekumised omavalitsustele ja haigekassasse. Nii saavad alampalga tõusust tuge paljud avalikud teenused ja ühiskond võidab tervikuna.  Lisaks panustame kolme aasta jooksul pool miljardit eurot innovatsioonimeetmetesse, mis aitab ettevõtetel uuendada oma ärimudeleid, pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid ja maksta töötajatele kõrgemat palka.

Meie kindel tahe on muuta maksusüsteem õiglasemaks – langetada keskmist ja madalat palka teenivate töötajate maksukoormust, mis jätab inimestele rohkem raha kätte. Keskmiselt oluliselt kõrgema palga osa pealt kehtiks aga kõrgem tulumaks, mis võimaldab jõukamatel inimestel oma riiki rohkem panustada. See tähendab, et kuni 3000 eurose sissetulekuni oleks tulumaksumäär tänane 20% ja seda ületavalt osalt 25%. Maksud ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Kui soovime, et riigi poolt pakutavad hüved oleksid vähemalt tänasel tasemel ja mahus olemas ka viie või kümne aasta pärast, siis tuleb ausalt tunnistada, et senisel kursil jätkates pole see võimalik. Olgu siis tegu maailma tasemel hariduse või tervishoiusüsteemiga. On hästi teada, kuidas sissetulekute ebavõrdsus väljendub inimeste tervisenäitajates. Rahvastik vananeb ja töökäsi jääb aina vähemaks, mis tähendab: senise maksusüsteemiga me oma riiki ülal pidada ei suuda.

Teiseks, kõikjal Eestis peab olema väärt elu! Aastaid süvenenud regionaalne ebavõrdsus annab kriisides endast valusalt märku. Piirkondliku ebavõrdsuse lõksust väljumiseks tuleb teha nutikamat ja rohkem sihitud poliitikat. Eesti-suurusesse riiki passivad rätsepalahendused,  mis lähtuvad kas sektori või piirkonna vajadustest. Hiidlasena olen ikka öelnud, et saartel tegutsevad tootmisettevõtted on kõige kohanemisvõimelisemad, sest  saarel tegutsemine seab täiendavad piirangud. Sotsiaaldemokraadid aitavad luua 15 000 uut töökohta väljapoole Tallinna, Tartut ja linnalähedasi valdu. Selleks investeerime ettevõtete innovatsiooni ja kõrgema lisandväärtusega ärimudelitesse. Paljudes maapiirkondades on täna suurimaks arengupiduriks kaasaegsete ja kvaliteetsete elukohtade nappus. Me taaskäivitame riiklike üürimajade programmi ning ehitame üle Eesti 5000 uut korterit, mis annab ettevõtjate võimaluse luua neisse piirkondadesse uusi töökohti, kartmata töötajate puudust.

Kolmandaks, sotsiaaldemokraadid on alati rõhutanud, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Eesti majanduse uus edulugu põhinegu targal töötajal, kelle hea palk tagab talle väärika elujärje. Tunnustan kaubandus-tööstuskoja peadirektorit Mait Paltsi, kes rõhutas äsja ajakirjanduses, et  riigikaitse või energiahinnad vajavad kahtlemata tähelepanu, aga unustada ei tohi aastakümnete vaates kõige olulisemat küsimust, milleks on haridus.

Majanduse arengut teenib muuseas ka see, kui hakatakse rohkem toetama töötavate inimeste õppimist ja eneseharimist. Eestis osaleb liiga vähe täiskasvanuid elukestvas õppes. Eesti uus edulugu on võimalik ainult siis, kui meil on kvaliteetne haridus koos vajalike tugiteenustega kõigis Eesti lasteaedades ja koolides. Sotsiaaldemokraadid soovivad ehitada riiki, kus kedagi ei jäeta maha!