Heljo Pikhof: Pensioni eest hooldekodusse

Aasta teisest poolest käivitub hooldekodude rahastamise uus kord. Vana aasta sees võttis riigikogu vastu seadusemuudatused, mis kauaoodatud reformi viimaks seadustavad.

Paarkümmend aastat on ühiskonna igal tasandil räägitud, analüüsitud, jah, ka aru saadud, et vananeva rahvastikuga riik ei saa nõnda edasi kesta, et abivajajate hooldamise pea kogu koormus on omaste õlul ning riik ei tee seejuures teist nägugi. Ometi on selle ajaga probleem ainult paisunud ja süvenenud: inimeste eluiga pikeneb, ent tervelt elatud aastaid jääb vähemaks.
Ligi viiendik pensioniealistest vajab iga päev toimetulekuks abi ning värske uuringu järgi on 160 000 – 180 000 inimest sunnitud korraldama oma lähedaste pikaajalist hooldust ja põetamist. Liiati on hoolduskoormus aastatega nihkunud üha enam abivajaja ja tema lähedaste kanda: ööpäevaringse hooldusteenuse omaosalus on tõusnud 80 protsendini, omavalitsuste panuseks on jäänud vähem kui viiendik. Kellel ei ole tuhandet – praeguseks küll tunduvalt rohkemat – eurot hooldekodu eest välja käia, jäägu ise koju oma eakat ema või isa või muidu armast omast hooldama, tulgu töölt ära, jätku omaenese lapsed hooleta või – sünnitamata.

Ehkki aega tagasi ei pööra, on nüüd hõlpu loota vähemalt praegu oma lähedasi hooldavatel inimestel. Mullusuvistel koalitsioonikõnelustel said sotsiaaldemokraadid ühele oma agenda pikaajalistest põhipunktidest eelarve rahastuse taha. Omavalitsuste kaudu jõuab riigilt kümneid miljoneid eurosid hoolekandesüsteemi: tänavu ligi 40 miljonit, tuleval aastal 56,7 miljonit, lisa hakkab neile tulema ka pensioni tulumaksust. Kesksuvest peale osaleb nüüd omavalitsus iga inimese hooldekoduteenuse rahastamisel ega küsi esmalt selle järele, kas hooldust vajaval vanal-väetil võiks kusagil olla ka järeltulijaid. Omavalitsus katab hoolduskulud – töötajate tööjõu, riietuse, koolituse jms kulud -, hooldust vajav inimene ise muu osa kohamaksumusest, mis on seotud majutuse, toitlustamise ja teiste teenuste osutamisega.

Paberil ju kena kõik, ent inimestega suheldes olen aru saanud, et uuest korrast ei teata tuhkagi. Minult on korduvalt küsitud, kas pisikese pensioni eest ka kuhugi püsihooldusele pääseb, kui sukasäärest ei ole tõesti lisa võtta. Vastus on jah. Põhiline arveldamine käib eelnenud aasta teise kvartali vanaduspensioni statistika põhjal, aga omavalitsus maksab lisahüvitist ka siis, kui hooldust vajava inimese pension on keskmisest väiksem ja inimesel endal ei piisa sellest omaosaluse tarvis.
Ütleme, et vanainimese sissetulek on 500 eurot kuus. Hooldekodu kohamaksumus – nagu praegu veel on Tartu hooldekodus – on 1200 eurot kuus. Kui omavalitsus panustab näiteks 600 eurot hoolduskuludesse, siis kliendil endal jääb kohamaksumusest ikka veel 100 eurot puudu. Selle hüvitab siis omavalitsus lisaks, kattes inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vahe.
Minu käest on küsitud ka seda, et kui inimesel on keskmisest tükk maad suurem pension, kas sel juhul peab ta hinge tagant kõik ära andma ja omavalitsus appi ei tulegi. Tuleb küll. Omavalitsus tasub selgi puhul nn hoolduskulud (ehk eelnenud näidet kasutades 600 eurot kuus), kuid lisahüvitist ta ei maksa (mis kataks keskmise ja inimese kuupensioni vahe). Samas ei kipu keegi su rahakotisisu revideerima: tahad, telli endale hooldekodusse ajakiri või käi kinos, tahad, osta lastelastele sünnipäevakinke.

Omavalitsuste riigipoolne rahastamine võtab arvesse nii seda, missugune on 65-84-aastaste ja üle 84-aastaste osakaal ses piirkonnas, nagu ka seda, milline on ühe või teise omavalitsuse finantsvõimalused. Selge on ju see, et eakamad inimesed vajavad rohkem kõrvalabi.

Minu käest on küsitud sedagi, kuidas olla nende omastega, kes juba praegu elavad hooldekodus – et kas hooldamise hingehinda peab muudkui edasi maksma või saavad nemadki (nende omased) miskil moel hõlpu. Saavad küll. Pool aastat on piisavalt pikk aeg, et omavalitsus saaks hooldekoduelanike või nende lähedastega sotid selgeks räägitud. Ühtepidi võime ju arvata, et hoolduskulude vähenemine on kergendus kõigile, teisalt ei tea iial, kes tahaks omaste privaatsust, neid muu ilma eest varjul hoida ehk märksõnaks on siin inimese isikuandmed.
Rahavoog hoolekandesse eeldab sedagi, et tõstetakse kvalifitseeritud hooldajate töötasu, et kehtestatakse nende ja nende klientide mõistlikud suhtarvud. See aitaks igale inimesele läheneda individuaalselt. Teame ju, et hooldustöötaja töö on raske, palk väike ja suure südamega hooldajaid otsi kui tikutulega.
Hoolekande rahastus omavalitsustele on ette nähtud piisava varuga. Sellest saab mitmel moel toetada eakate kodus elamist, korraldada koduteenuseid ja miks mitte ka kodu «ümberseadistamist» eakohaste abivahenditega. Sellest saab korraldada päevahoidu, mis tahes muul moel kergendada pereliikmete hoolduskoormust. Just sellest tulebki alustada.
Rõõmu oleks sest kõigile, sest kes ei tahaks niikaua kui vähegi võimalik omas kodus toimetada. Omavalitsusigi paneks see pingutama, sest mitmekülgne kodune abi tuleb ikka odavamalt kätte kui ööpäevaringne üldhooldus.

“Mitmekülgne kodune abi tuleb ikka odavamalt kätte kui ööpäevaringne üldhooldus.”

“Paberil ju kena kõik, ent inimestega suheldes olen aru saanud, et uuest korrast ei teata tuhkagi.”

Heljo Pikhof: Pensioni eest hooldekodusse