Eesti põhiseadus sätestab eesti kultuuri säilimise ja arendamise Eesti riigi ühe peamise ülesandena. See ei tähenda kultuuri arendamist kitsas, ainult kutselise kunstiloome tähenduses, vaid kultuuri kui eestlastele iseomase mõtte-, käitumis- ja tegutsemisviisi kestlikkust, kui eesti kultuurikeskkonna püsimist ja arengut sellele iseloomulike tunnustega.

Oma kultuuriruumi hoidmine on omamoodi kunst: seda tuleb kogu aeg harida, sest maailm meie ümber muutub ning kõige stabiilsust ja kindlustunnet pakkuva vana ja hea, harjumuspärase ja tuttava kõrval peab ka kultuuriruum muutuma. Ikka vastavalt sellele, millised on ootused ja vajadused, milline on see uus, mida inimesed ootavad, et elus edasi liikuda.

Tasakaalu leidmine uue ja vana vahel pole sugugi kerge, aga selle hõlbustamiseks on asutused. Mõned neist traditsioonilisema korralduse hoidjad, mõned pigem avatud uuele, katsetuslikumale, alles tõlgendust ja omaksvõttu ootavale. Oma koht selles säilimise ja arenemise vahel kulgeval teekonnal on muuseumidel ja raamatukogudel.

Rahva kultuurimälu hoidjatena peavad muuseumid ja raamatukogud koguma ja säilitama lugusid, mis annavad omakultuurist teadmise ja kindlustunde. Samal ajal on need ka asutused, mis suudavad vast kõige valutumalt ja lihtsamalt anda uuele nähtusele või mõistele tähendust, tõlgendusi, teha seda omasemaks.

Raha pole – paneme kinni?

Üle Eesti tegutsevad rahvaraamatukogud hoiavad ja harivad Eesti inimesi. Raamatukogud laenutavad raamatuid, jagades nii kogemusi, emotsioone, teadmisi ja praktilisi õpetusi, kuid jagavad ühes raamatutega ka arusaamist ümberringi toimuvast.

Kaasajal on rahvaraamatukogu aga aina enam ka kogukonna elu keskpunkt, kohtumispaik, uudiste vahendaja, vajadusel isegi kodus puuduvate esemete, näiteks arvuti, muusikariista, õmblusmasina või kangastelgede, laenutaja. Mõnes raamatukogus oodatakse bussi, mis viib koju, ja mõnes käiakse ümbrikus saabuva kirja järele.

Kõik nimetatud ja mitmed siin nimetamata, aga raamatukogus juba toimivad, teenused võivadki olla või saada osaks raamatukogu igapäevast. Rahvaraamatukogu on ju üks kõige demokraatlikum asutus, avatud ühtviisi kõigile ja loodudki teenima ühiskonda. Just seetõttu kõlavad lausa rumala, isegi pahatahtlikuna oma rahva ja oma kultuuri vastu mitmest vallast kostunud mõtted lõpetada raamatukogu tegevus, et raha kokku hoida.

Kas ei peaks hoopis nii mõtlema: võib-olla avame raamatukogus ka pangakontori? Näiteks Jõgeval, kus Swedpank tahab sulgeda viimasegi kontori?

Vaja on teisi teid ja lahendusi

Raamatukogu pole kunagi olnud vaid raamatute kogumise ja laenutamise koht. Raamatukogu on loodud edasi kandma elu- ja raamatutarkust. Raamatute vahendusel saame osa lugudest, areneb ettekujutusvõime, tekib dialoog ja mõistmine põlvkondade, sündmuste, protsesside, kultuuride jms vahel.

Järjepidevuse loomisega sündmuste, ettevõtmiste, inimeste vahel, kannabki raamatukogu edasi elutarkust. Seda tarkust, mida kunagi jagati põlvkonnalt põlvkonnale. Tausta ja seoste loomise kõrval on raamatukogul elutarkuse jagamiseks veel teisigi võimalusi, sest raamatukogu kui sotsiaalselt ja füüsiliselt korrastatud keskkonda valitseb inimene ja inimlik sõna.

Raamatus kõneleb inimene ja raamat on inimesele. Raamatukogu loob raamatule korrastatud keskkonna, kuid väärtustab ja õilistab seejuures ka kõikide tehnoloogiliste uuenduste tuultes ikkagi ja eelkõige inimest, pakkudes talle turvatunnet ja seltskonda.

Võib-olla üks suuremaid võimalusi, mis kaasaeg raamatukogu ette on toonud, seisnebki oskuses luua ja pakkuda sotsiaalselt turvalist ja rahustavat keskkonda, luua sidemeid uue ja vana vahel, vastukaaluks inimesi aina rohkem rõhuva üksindus- ja tühjustundele.

Raamatukogu paljude ülesannete ja võimekuste tõttu on iga raamatukogu sulgemine kaotus. Kui raamatukogu raha puudusele viidates kinni pannakse, pannakse kinni mitte ainult raamatute laenutamise koht, vaid üks kultuuriruumi hoidjatest. Nii on see kaotus mitte ainult konkreetse raamatukogu külastajatele vaid kogu Eestile: sulgedes raamatukogu, sulgeme ühe allika igaüheni jõudvale ja kõigile kättesaadavale eesti kultuurile, aga ka tahtmisele hoida väärt elu kõikjal Eestis.

Seega: edasiviiv lahendus pole raamatukogu sulgemine, vaid selle paljude võimekuste tark arendamine ja kasutamine.