Tihti küsitakse meilt, millist Eesti riiki me soovime? EKRE on isegi avalikult laimanud meid kui rahvusriigi vaenlasi. Ei, meie ei ole rahvusriigi vaenlased.

Meie vastus on kindel ja selge:

sotsiaaldemokraatide eesmärk on tugev ja demokraatlik Eesti rahvusriik teiste tugevate ja demokraatlike Euroopa rahvusriikide peres.

Meie jaoks on Eesti kui rahvusriigi vundamendiks igaühe võimalus osa saada Eesti kultuuripärandi rikkusest, eestikeelse vaimuelu, teaduse ja kunstide ning vabakondliku aktiivsuse mitmekesisus ja vabadus. Eesti rahvusriigi tugevuse allikateks on eesti keele  mitmekülgne kasutamine kõigil tasemetel, igapäevasuhtlusest digimaailmani, eesti rahvakultuuri kogukondi ühendav tihe võrgustik, eestikeelne maailmatasemel haridus alusharidusest doktoriõppeni, eestikeelne teadus ja trükisõna, eesti kultuuri viljakas dialoog teiste kultuuridega. Eesti kultuuritraditsiooni üheks alustalaks on viiesaja aasta vanune eestikeelne trükisõna.

Sotsiaaldemokraatidena peame olema valmis vastutama selle eest, et eesti kultuur püsiks ja selles osalemine oleks kättesaadav kogu rahvale, kõigile ja kõikjal Eestis. Meie kultuuri tipud on kõrged, sest nad toetuvad meie esivanemate rajatud kogu rahvast hõlmavale kultuuripüramiidile. Meile on alati olnud võõras tarbijalik suhtumine kultuuri, oleme olnud ise kultuuriloojad, ise ilo tegijad. Seda on võimaldanud meie kultuurivõrgustiku ajalooline tihedus külakoolide, rahvaraamatukogude, rahvamajade, kohalike muuseumide ning huvikeskuste, kohalike kooride, orkestrite, kohalike kooliperede ja kirikukoguduste näol. Ehkki ka eesti kultuuri on kaasa viinud digitaalse globaliseerumise laine ning oma haardesse tõmmanud rahvusvaheline meelelahutusäri, on meie kultuuri tihe juurestik seni sellele tulvale suutnud vastu panna.

Paraku oleme täna silmitsi ohuga, et koroonakriisist räsitud ning  majanduskriisi tõusulaine hirmus lengerdavalt Eesti riigilaevalt ollakse valmistumas ballastina üle parda heitma just kõige väärtuslikumat eesti kultuuri aluskihti: kokku tõmmatakse trükiväljaannete levikut, kärpekirves on tõusnud meie rahvakultuuri alusjuurestikku toitva rahvaraamatukogude ja kohalike kultuurikeskuste võrgu kohale, löögi all on huviharidus ja kogukonnakoolid. Ja kõike seda tehakse isamaalise trummipõrina saatel  ja eesti keele parema tuleviku nimel. Sotsiaaldemokraatidena peame ütlema selge EI nendele, kes lükkavad eesti rahvakultuuri ja kultuuri järjekestvuse eest hoolitsemise ainult omavalitsuste ja kodanikuvastutuse kaela! Kui Eesti riik tahab püsida rahvusriigina, on vaja ka riigil ja rahva poolt paika pandud poliitikutel võtta vastutus selle eest, kui Varstus, Suure-Jaanis, Ruusmäel, Sännas või Olustveres lüüakse lukku raamatukogude uksed, kustuvad tuled rahvamajade akendes, jäävad tühjaks klassiruumid ning kohaliku rahva jaoks muutub Eesti riik järjest kaugemaks ja võõramaks ’Toompea sakste asjaks’. Samas on hirmutav, kui kiiresti on hoogu võtmas kultuurikärpe hoogtöö omavalitsustes. On vaja, et iga volikogu liige ja omavalitsusjuht annaks endale aru, et kool, rahvamaja ja raamatukogu ei ole lihtsalt asutus või kulu eelarvereal, vaid ongi kogukonna süda.

Sotsiaaldemokraatidel on valitsusvastutus kogu selle protsessi pärast, mida reformierakondlik rahandusministeerium külmalt serveerib kui kohalike omavalitsuste ’saneerimist’, mis ju tegelikult tähendab kohalikult rahvalt otsustusõiguse äravõtmist oma valla asjaajamise eest. Selle asemel, et riik täidaks oma kohust ja tagaks omavalitsustele riigi poolt tekitatud lisakulude katteks piisavad sissetulekuallikad, näeme riigi jõhkrat survet omavalitsuste põhifunktsioonide kokku tõmbamiseks, alustades just haridusest ja kultuurivallast. Meie erakonnal, kui kultuuriministri erakonnal, lasub otsene vastutus rahvakultuuri kestlikkuse eest, sealhulgas just rahvaraamatukogude ajaloolise võrgustiku elujõu hoidmise eest. On ju rahvaraamatukogu tänapäeval see asutus, mis peab vastutuules elusana eestikeelse raamatu lugemise rõõmu nii lastel kui ka vanadel, aga samas täidab ka kohaliku kogukonna omavahelise läbikäimise ja vaimse keskuse rolli, aga on ka infoteenuste pakkujana sillaks kohaliku elu ja ’suure ilma’ tegemiste vahel. Kunagi laulsime ’kuni su küla veel elab, elab Eesti ka’. Täna peame ütlema: kuni veel kohaliku raamatukogu, koolimaja ja kultuurikeskuse akendes on tuled, elab Eesti ka.

Eesti kui demokraatliku, avatud ja õiglase rahvusriigi püsimist, eesti keele ja kultuuri kestlikkust kiiresti muutuvas ning aina uusi riske esitavas maailmas ei saa tagada isamaaliste loosungitega, punamonumentide kõrvaldamisega ega oma kultuuri püsimist üles ehitada laenurahale. Oleks vajalik poliitiliste jõudude, majandusliku ja kultuurieliidi ning kodanikuühiskonna uus kokkulepe Eesti demokraatliku rahvusriigi ning eesti keele ja kultuuri tuleviku tagamiseks. Vajame sellest eesmärgist lähtuvalt nii Eesti valitsemiskorralduse kaasajastamist, kultuuritundlikku ja hoolivat regionaalpoliitikat, tulevikukindlat sotsiaalkaitse ja tervishoiukorraldust, kuid ennekõike uut maksu- ja eelarvepoliitikat, mis annaks ka omavalitsustele vajaliku tagatise oma sotsiaalse ja kultuurilise rolli täitmiseks. Eesti maksumaksja peab mõistma, et maksud ei ole karistus, vaid võimalus osaleda tugeva Eesti riigi ning elujõuliste kohalike kogukondade tuleviku kindlustamises.

Riigi- ja maksureformist on liiga kaua räägitud. Teeme selle siis kõigi demokraatlike jõudude ühise jõupingutusena ära. Vajalikku raamdokumenti, mis toetuks olukorra erapooletule analüüsile ning riskide, ohtude ja võimaluste süsteemsele kaalumisele, võiks ette valmistada erakondade ülene ekspertkogu soovitavalt vabariigi presidendi egiidi all. Sotsiaaldemokraatide põhimõtteks on alati olnud koostöö. Meie oleme muutusteks valmis.

Tegemist on Marju Lauristini 14. jaanuaril Sotsiaaldemokraatide üldkogul peetud kõnega.