REILI RAND: võtame jultunud „räpinad“ riigikogus peagi letti. Väetite arvelt koonerdamine on kuritegelik

Septembri alguses täitus kaks kuud pikisilmi oodatud hooldusreformi jõustumisest. Reformi rakendumine oli Eesti sotsiaalpoliitikas kahtlemata pöördeline sündmus: esmakordselt tuli riik abivajajatele ja nende peredele hooldekodu kohatasu maksmisel appi.

Kui muidu eakate mured just ülearu palju meediasse ei murra, siis tänavu on reformi erinevatele tahkudele pööratud tähelepanu nii enne kui pärast 1. juulit. Enamasti küll kriitilises võtmes, mis on ka mõistetav, sest ühegi reformi, liiati veel nii mastaapse, elluviimine ei möödu valutult. Probleemidele osutamine on igati tervitatav – see aitab kaasa vigade parandamisele.

Asi on hoiakutes

Millised siis on reformi esimesed ja peamised õppetunnid? Mida on need kaks suvekuud näidanud. Mida tuleks ja saaks teisiti teha? Mis on hästi läinud? Juba enne reformi jõustumist tekitas üksjagu kära hooldekodukohtade hindade kiire kerkimine. Ühtpidi oli see üldiste hinnatõusude taustal ka loogiline.

Näiteks tõusid kohatasud ka Hiiumaa elanikele teenust pakkuvates asutustes, kuid selle peamiseks põhjuseks oli hooldajate palgatõus, mis omakorda lihtsustab töötajate leidmist ning aitab kokkuvõttes parandada ka teenuse kvaliteeti. Tahame ju kõik, et meie väetimaks jäänud lähedased oleksid heades kätes, hoitud ja hooldatud.

Samas oli ka neid hooldekodusid, kus hooldusreformi tuules tõsteti hindu põhjendamatult järsult, et mitte öelda jultunult. Eesti Päevaleht tõi hiljuti välja, et hoogsalt suurenes kohatasu maksumus Räpina vallale kuuluvas Räpina haigla hooldusosakonnas. Uudiskünnise on ületanud ka Maardus tehtud otsused kõige haavatavamate arvelt. Koonerdamine väetiks jäänud inimeste arvelt on kuritegelik. Sellised juhtumid väärivad sekkumist ja riigikogu ei jää siin kõrvaltvaatajaks.

Kuidagi ei tohiks olla nii, et riik annab omavalitsustele arvestataval määral raha juurde, et hooldekodu muutuks palju kättesaadavamaks, aga tulemus kipub olema äraspidineAsi on paljuski hoiakutes, suhtumises kõrges eas kohalikesse inimestesse.

Omavalitsusjuhid peaksid hästi teadma, et üldhoolekande korraldamine ja tagamine, sealhulgas koduteenuste pakkumine ja arendamine on valdade ja linnade kohustus. Nagu ka seda, et seni hoolekandele kulunud raha ei tohi kulutada millekski muuks.

Eesti kui üks suur lapitekk

Reformi kaasnähuks on seega päris suured hinnavahed, mis on teinud Eestist ühe suure lapiteki. Summad, mida omavalitsused inimeste hooldekodu tasust hüvitavad mahuvad 400 ja 700 euro vahele. Olgu siin taas näiteks minu koduvald Hiiumaa, kus hoolduskulu piirmääraks on 640 eurot, üldhooldusteenuse saajate keskmine pension on 700 euro juures ja keskmine kohatasu juuni seisuga ligi 1200 eurot.

Esimeste kuude andmete põhjal ei pea pooled hooldekodus elavad hiidlased täiendavalt midagi juurde maksma ehk neile on tagatud pensioni eest koht hooldekodus. Teise poole puhul ulatub eaka või tema lähedaste kuumakse maksimaalselt paarisaja euroni, mis võrreldes varasemaga tähendab aastas tuhandeid eurosid kokkuhoidu.

Julgen öelda, et Hiiumaa vald hoolib oma inimestest! Seda teeb enamik reformi õnnestumise nimel on pingutatud Eesti omavalitsusi, kus asjad on hästi või suhteliselt hästi. Igal juhul teeb Sotsiaalkindlustusamet praegu järelevalvet ja on valmis ka sekkuma. Loodetavasti aitab see hindasid rohkem ühtlustada.

Üksjagu on nurisetud ka selle üle, et praegune rahastamismudel ei arvesta piisavalt omavalitsuste eripäradega ja teeb liiga n-ö ääremaa valdadele, kus elanikkond on vanem ja inimeste abivajadus suurem. Seal elab rohkem neid, kes on aastakümneid teinud rasket maatööd ja oma tervist rikkunud.

Võimalik, et ka siin tuleb midagi kas ringi teha või kohendada. Ja mõistagi on igihaljas omavalitsuste täiendava rahastuse küsimus. Valdade ja linnaade vahel valitsevad käärid ka hooldekohtukohtade lisavajaduse osas. Kui Tartu vallas soovijate arv kahekordistus, siis on ka neid valdasid, kus hooldekodusid on piisavalt või asuvad need mõnes lähivallas.

Laias plaanis on pilt ilus

Nüüd võis jääda ekslik mulje, et hooldusreform on vajunud hädaorgu. Vaatamata siin-seal ilmsiks tulnud tõsistele probleemidele ei ole see kaugeltki nii. Laias plaanis on pilt päris ilus. Näiteks on asjad sujunud Tallinnas ja Tartus. Tegu on ka priskema rahakotiga omavalitsustega, kus oma rolli mängib turg – konkurentsi tõttu ei saa erahooldekodud valimatult hindu tõsta.

Reformi pikaaegne tagantlükkaja, minu kolleeg Helmen Kütt, saab pidevalt telefonikõnesid ja tänukirju, kus öeldakse, et lõpuks ometi üks tänuväärne ja õige asi. Ka mina olen kuulnud kiidusõnu, neilt, kes on pääsenud üle jõu käinud kohustusest maksta suuri hooldekodu arveid. Ja on eakaid, kes ütlevad, et neil on nüüd tuleviku ees südamerahu.

Lähiajal hakkab reformi kitsaskohti ja nende ületamist arutama riigikogu sotsiaalkomisjon. Oma kullipilku hoiavad selle käekäigul sotsiaaldemokraadid. Eesmärk on ühine – väärikas eas inimeste heaolu parandamine. Eeldused selleks loob riigi esmakordne toetus elukaare viimasele osale.

POLIITKOLUMNIST | Reili Rand: võtame jultunud „räpinad“ riigikogus peagi letti. Väetite arvelt koonerdamine on kuritegelik