Aasta 2035 võib tunduda mõnedele kauge, raskesti hoomatav tulevik. Minu paari kuu pärast nelja-aastaseks saav vanem laps lõpetab tol aastal kohustusliku osa kooliteest. Päevapoliitika köidab pahatihti nii siin saalis kui ajaleheveergudel enam kui pikem vaade Eesti riigi käekäigule. Lihtsam on ette kujutada, mis juhtub homme ja mitte 10 või 12 aasta pärast. Kuid ilma kaugema visioonita liigume kiirelt ummikteele.
Umbes aasta tagasi pidasime siin saalis samasisulist debatti riigi pikaajalise arengustrateegia üle. Meeleolu oli siis mõneti rõõmsam. Tagantjärgi tarkusega saab öelda, et toonane positiivsus oli ülepingutatud, kui mõelda tänastele riigieelarve ja riigieelarve strateegiaga seotud väljakutsetele.
Läinud aastal küsisin siit kõnepuldist, et kui objektiivselt läheb Eestil paremini kui kunagi varem, siis mis kasu on sellest tavalisel tööinimesel Kärdlas või Rõuges, kui ta ei tunne, et tema sellest osa saab ja et riik hoolib tema toimetulekust. Parim toimetuleku tagaja on töö ja selle eest saadav väärikas palk. Siinkohal on mul hea meel sotsiaaldemokraatide poolt veel kord edastada tänusõnad ametiühingutele ja tööandjatele ajaloolise alampalgakokkuleppe puhul, mille tulemusel tõuseb järgmisel aastal miinimumtasu 95 euro võrra. Ühtlasi kinnitasid tööturu osapooled, et aastaks 2027 peab alampalk jõudma 50%‑ni keskmisest palgast ning tõstes seeläbi palgatulu kõigil kuni keskmist palka teenivatel inimestel.
Arengudokument 2035 sõnastab selgelt, et otsuseid tehes tuleb seada eesmärgiks vähendada piirkondade sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust. See siht ei tohi meil silmist kaduda. See siht kätkeb endas tasuvaid töökohti kõikjal Eestis. See tähendab kiireid ja mugavaid ühistranspordiühendusi nii maakonnasiseselt kui ‑üleselt. Sotsiaaldemokraatidel on plaan, kuidas ühistranspordireformiga pakkuda paremat võimalust ühistranspordi kasutamiseks ning siduda eri transpordiliigid – rongid, bussid, praamid – terviklikuks ja veel loogilisemaks süsteemiks, mis vastaks inimeste tegelikele vajadustele tööl, koolis, arstil käimiseks.
Selle asemel, et lühiajaliselt rõõmustada maksukoormuse languse üle, tuleks riigijuhtimise fookus meil ühiselt hoida sellel, mida me kodanikena maksuraha eest vastu saame. Kui me ei suuda õpetajatele, päästjatele, politseinikele maksta väärilist palka, kas siis on põhjust tunda uhkust vaid lühiajalist populaarsust taga ajavate põhimõtete üle?
Vaadates riigi arengut pikemaajaliselt mõjutavaid teemasid, tuleb sotsiaaldemokraatide hinnangul keskenduda järgmisele. Esimene neist puudutab haridust. Haridustöötajate palga ja järelkasvu kõrval on oluline, et suure kärpimise tuhinaga ei mindaks üle võlli ning kogukondade hingeks olevad koolimajad jääks avatuks. Meie nõudmisel tuleb riik kohalikele omavalitsustele maakoolide elushoidmisel appi.
Eesti edasist käekäiku kavandades ei saa kuidagi mööda meie tervisest. Inimese hea tervis on ühiskonna jõukuse ja majanduse arengu olulisim eeldus. Vananevas ühiskonnas nõudlus ja vajadus tervishoiuteenuste järele ajas järjest suureneb. Tervishoiule lisaraha leidmine, et enim tähelepanu jaguks nii ennetusele kui arsti juurde saaks vajadusel kiiremini, on täna üks kesksemaid väljakutseid.
Kolmandana toon riigi pikaaegsete arengute vaatest välja keskkonnaaspekti. Millise tuleviku jätame me oma lastele ja lapselastele? Konkreetsematest tegevustest pean siin silmas näiteks valitsuse püüdlusi hoida meie metsi, samal ajal puidusektori hoidmiseks väärindamise taganttõukamist, või puhtama taastuvenergia kiirema kasutuselevõtu nimel tehtavad sammud, mis tooks kaasa elektri hinna alanemise nii eratarbijatele kui ettevõtjatele, olles seeläbi ka üheks majanduse arengu hoovaks.
“Eesti 2035” pikaajaline eesmärk on kasvatada ja toetada meie inimeste heaolu nii, et Eesti oleks ka veidi enam kui 10 aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on see, et see põhimõte jõuaks kõikjale Eestis. Valitsusvastutust kandes töötame selle nimel, et riik ei jätaks kedagi maha, ei Võrus, ei Hiiumaal.