Eesti ajaloo suurima õpetajate streigi lõppu ei paista ja nii mõtlen pedagoogina sellele, kuidas see meie ühiskonda muudab. Mida see meile õpetab? Eelkõige seda, et streik on demokraatlikus riigis, sh Eestis igati seaduslik vahend nõuda oma töö- ja palgatingimuste parandamist. Streikimist ei tohi karta või häbeneda.
Streigiga liitumist ei tohi tööandja ühelgi viisil takistada. Eestlased streigivad võrreldes oma põhjalanaabritega niigi väga harva. Viimane suurem, meditsiinitöötajate streik oli juba aastate eest. Eks üks põhjus on meie ametiühinguliikumise nõrkus, teisalt aga eestlastele omane alalhoidlikus, hirm kaotada töö. Et kuidas ma nüüd streigin, mida mu ülemus sellest arvab, mis saab mu tööülesannetest, kes streigi ajal noori õpetab jne.
Selline kartus annabki streigivastastele võimaluse asuda rünnakule ning ebaseaduslike argumentide ja sammudega streikijate arvu maksimaalselt vähendada. Nii ongi oluline töötajate koondumine ametiühingutesse, et seista üheskoos solidaarselt oma õiguste eest. Oluline on tõsta juba koolis ühiskonnaõpetuse tundides noorte, tuleviku töövõtjate, teadlikkust streigiõigusest.
Teisalt on algav streik valus õppetund poliitikutele: kõrgeimat võimu ehk rahvast petta ei tohi. Õpetajad ei unusta aasta eest riigikogu valimistel antud lubadusi. Toona lubasid kõik parteid üksteise võidu õpetajatele kõrgemat palka. Pärast valimispäeva sai aga väidetavast investeeringust tüütu eelarvekulu.
Kui kaks valitsusparteid – Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid – said lõpuks aru, et õpetajad ei kavatse neile antud lubaduste täitmise nõudest taganeda, asusid nad survestama Reformierakonda, mis on oma liidri juhtimisel asunud kummaliselt jonnima, saamata aru õpetajate järelkasvukriisi tõsidusest. Kõige vastikum on praegu lugeda peaministripartei liikmete arrogantseid kommentaare, mis ründavad neile antud lubaduste täitmist nõudvaid õpetajaid. Kusjuures viimased on teinud mitu kompromissettepanekut streigi ärahoidmiseks.
Stenbocki maja korstnast aga valget suitsu veel ei tõuse. Nii peavad ka õpetajad streigiga jätkama. Me ei soovi tööseisakut, soovime oma noori õpetada. Aga me oleme sunnitud oma õiguste eest jõuliselt seisma.
Streigil on mõju siis, kui sellega liitub võimalikult paljud inimesi, kui kõigil on valus, kui ühiskond tajub tööseisaku tagajärgi. Õpetajad näitavad täna ühiskonnale eeskuju, kuidas seista jõuliselt oma palga- ja töötingimuste parandamise eest. Olen kindel, et ükskõik, kes meie valitsust juhib, nõuavad lähema aasta jooksul kõrgemat palka enamus tublisid riigiteenistujaid. Nii tuleb meil leida vastus küsimusele, kuidas rahastada meie põhjamaist riiki, heaoluühiskonda? Laastõhukeseks lihvitud riigi aeg on läbi.
Selle artikli ilmumise ajal võiks olla täiesti tavaline tööpäev. Seda streiki oleks saanud ära hoida. Täna lasub kogu vastutus streigi mõjude eest kummalist jonni ajaval peaministril ja tema parteil. Lahenduse võib soovi korral leida päevaga – Exceli tabeli täitmist peaksid ju poliitikud ometi oskama.