ESTER KARUSE: Erdoğan ja Orbán mõistavad, et asi on tõsine

Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğan monoetendus andmaks Rootsile roheline tuli NATO-ga liitumiseks sai eilsega läbi, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni liige Ester Karuse.

Türgi parlament toetas Rootsit häältega 287:55, mis tähistab ülekaalukat enamust. Ka kohapeal sündmusi kajastanud ajakirjanikud kinnitasid, et Ankaras valitses positiivne õhkkond hoolimata sellest, et mõned saadikud tulid saali protestiplakatitega (Riigikogus on selline asi muide keelatud).

Erdoğani varasemat tegevust arvesse võttes oli kummi venitamine oodatud käik. Türgi sisepoliitilist dünaamikat arvesse võttes olnuks Rootsi kiireloomuline toetamine tähendanud Erdoğanile kodutandril suurt ja rasvast miinust. On ju rootslaste näol tegemist «muslimivihkajatega», kes koraani põletavad ja kurdi terroriste toetavad. Me kõik teame, et tõde on sellest sama kaugel kui Türgi Euroopa Liiduga liitumisest.

Ankara võõrustab Putinit?

Loomulikult ei andnud Erdoğan Rootsile jah-sõna ilusate silmade eest – vastutasuks saab aegunud õhujõuga Türgi loa osta USA-lt F-16 hävitajaid. Venemaa vaevalt Türgit nähtavas tulevikus ründab, kuid erinevaid sõjalisi väljakutseid neil jagub. Olgu selleks Süüria kodusõda, võitlus terrorismiga ning keerulised suhted Kreeka ja Küprosega.

Samas ei maksa arvata, et Türgi on selle käiguga Venemaale selja pööranud. Kaugel sellest. Erdoğan jätkab poliitlist mängu mitmel rindel, täna võõrustab ta Ankaras Iraani presidenti Ebrahim Raisit, keskendudes Iisraeli ja Palestiina konfliktile. Väidetavalt käivad ka ettevalmistused Venemaa presidendi Vladimir Putini veebruarikuu keskel toimuvaks visiidiks Türki, viimati kohtusid mehed mullu septembris Sotšis. See oleks Putini esimeseks väliskohtumiseks pärast täiemahulise sõjategevuse algust Ukrainas 2022. aasta veebruaris. Jään huviga ootama, kelle kord on nüüd «hilineda».

Türgi jätkab omakasust lähtuvalt poliitilist tiivaripsutamist erinevate osapooltega, kuid NATO liikmesriigi esindajana tunnetab ta vastutust kindlustamaks Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Varjuteatrit oskab Erdoğan mängida, aga kui asi läheb tõsiseks, siis võib tema peale kindel olla. Vähemalt nii mulle tundub.

Orbán naudib mängu

Sama põhimõte kehtib ka Ungari riigipea Viktor Orbáni kohta, kes kasutab Rootsi NATO-küsimuses süllelangenud võimalust ilmselt maksimaalselt ära – kutse Rootsi peaministrile Ulf Kristerssonile läbirääkimiste pidamiseks on juba edastatud -, kuid tundub vähetõenäoline, et käsipidur lõpuni peale jääb. Mäletatavasti otsustas Orbán Ukraina ja Moldova liitumiskõneluste hääletuse ajal «kohvitama» minna, ju ta saab ka nüüd aru, et asi on naljast kaugel.

Rootsi liitumine polsterdaks oluliselt NATO põhjatiiba – on nad ju investeerinud uutesse sõjalistesse võimetesse, sealhulgas hävituslennukitesse, allveelaevadesse ja muudesse kaitsesüsteemidesse. Käesoleval aastal suurendavad nad kaitsekulutusi ligi 30 protsendi võrra eesmärgiga jõuda alliansi nõutud 2 protsendini SKP-st. On vaid aja küsimus, kui NATO saab endale 32. liikmesriigi.

ESTER KARUSE: Erdoğan ja Orbán mõistavad, et asi on tõsine