Juba paar nädalat enne PISA tulemuste avalikustamist hakkas saksa suurim telekanal ARD huvi tundma Eesti hariduse eduloo põhjuste üle, sest nende „luureinfo“ vihjas, et Eesti on jälle Euroopa tipus. Digiriigi kuvandi tuules arvasid toimetajad, et kindlasti on just see ka meie haridusedu põhjus. Huvi oli siiras ja vastuvõtlik ka tegelike põhjuste väljaselgitamisele.

Käisime Jüri Gümnasiuumi 9. klassi matemaatikatunnis, rääkisime haridusminister Kristina Kallasega ja PISA eksperdi Gunda Tirega. Tulemuseks telelood neljas erinevas uudistesaates, kuus lühemat ja pikem raadioreportaaž ja sotsiaalmeedia video, mis kõik kokku jõudsid kaugelt üle 10 miljoni inimeseni.

Saksamaa oma PISA tulemused tekitasid pigem ahastust, sest olid aegade kehvemad. Seda enam olid lood Eestist seal kõrval ülivõrdes – „Õpime Eestist õppima“, „Mis teeb Eesti nii edukaks?“, „Hariduseeskuju Eesti: jälle PISA tipptase“ – kommentaarid samas vaimus.

Selle kõrval on imelik vaadata, et Eesti Rahvusringhääling jätab oma PISA kajastuses mulje, nagu oleks kõik halvasti pealkirja all „Eesti langes PISA pingereas neljandale kohale“. Ka teiste kanalite kajastustes leidub negatiivseid noote.

Millest küll selline rahvuslik alaväärsuskompleks? Kui on midagi, mille üle uhke olla, siis just meie praeguse koha üle. PISA uuring toob väga detailselt välja nii tugevused kui nõrkused ja nendest õppimine ning hariduspoliitiliste järelduste tegemine on kindlasti vajalik.

Koht edetabelis Aasia tippriikide järel esimese Euroopa riigina kindlasti pole põhjus kurtmiseks. Euroopa parima haridusega riigina võiksime täitsa rahulikult ka korraks rõõmustada ja uhkust tunda. Ilma agadeta.