Kadri Leetmaa, SDE Tartu piirkonna esimees, ühiskonnageograaf ja ema kirjutab Tartu rahu aastapäeval, et rahvuslus ei pea olema kuri.
Möödunud sõjaaasta pani meid vaateid maailma tasakaalule ümber mõtestama. Eesti inimesed ei ole kunagi olnud nii avatud südamega sõja eest pagevate inimeste aitamisel. Meedia kaudu meieni jõudvad sõjakoledused panid mõistma, kui haavatav on meid ümbritsev mugavus. Selgeks sai seegi, kui palju on kodudes asju, mida keegi tegelikult ei vaja. Aasta pärast sõja algust kutsuvad aga osad poliitilised jõud üles südamete sulgemisele. Toimetulekukriisis küsitakse, kas me ise ikka peame vastu. See on olnud klassikaline küsimus igas heaoluriigis, mis on pidanud oma sotsiaalsüsteemi koleduste eest pagevatele inimestele avama. Oma heaolu jagamine ongi rakse, kergesti võtab maad inimeste lahterdamine omadeks ja võõrasteks.
Putini sõda ei ole praeguses maailmas ainus sõda. Kui kliimakriis süveneb, tekivad üha uued konfliktikolded. Me vajamegi võimekat riiki, mis suudab ühtaegu hoida oma inimesi ja Eesti kultuuri ning mis võtab ka vastutuse keskkonna, demokraatia ja inimõiguste eest maailmas. Oleme rahvusvahelise vastutuse võtjad olnud palju vaesemana. Taasiseseisvusaja alguses tõime oma rahvuskaaslased koju Abhaasia sõjast ning ülikoolid kutsusid meile haridust omandama soome-ugri rahvaste üliõpilasi, et ka nende kultuur püsiks ja areneks. Olime me siis jõukamad?
Ukraina sõda ei saa enam kunagi olematuks teha, see jätab jälje Eestile ühiskonnale igal juhul. Võõraviha õhutamine ning valijale üherahvuselise Eesti lubamine ei ole realistlik. On ilmselge, et lähematel kümnenditel kõlab siinmail ka eesti keelest erinevaid keeli.
Me kõik tahame, et sõjapõgenikud saaksid ruttu koju tagasi. Kuid kõigil pole kodusid ning laastatud riigi ülesehitamine võtab aastaid. Eeldus, et peatselt koju sõitvad põgenikud eesti keelt ei vajagi, võib osutuda valusaks valearvestuseks. Oma senisest lõimumiskogemusest peaksime õppima ja alustama uute tulijatega ühise ühiskonna loomist kohe. Meenutagem, et paljud Eestist põgenenud inimesed said võimaluse koju naasmiseks alles poole sajandi pärast. Kui Ukrainasse saab tagasi kiiremini, pole kaotada midagi, meil on siis hulk Eestit tundvaid sõpru.
Ukrainatagi on Eesti viimased aastad olnud sisseränderiik ning sisserändetagi hiilib töökeskkondadesse vene ja inglise keel. See on meie vastutus, hoida oma kultuur korras ja keel elujõuline. Meie saame oma teisest rahvusest kolleegiga suheldes mitte tühja-tähja pärast loobuda eesti keelest. Ainult meie saame oma lastega rääkida kodukandi murdekeelt. Ainult meie saame lugeda ja kirjutada raamatuid, luua ja laulda oma keeles, viljeleda oma rahvakultuuri, tunda Eestimaa loodust.
Seda kõike saab aga teha olemata endast erineva suhtes tõrjuv. Suletus teeb meist parimal juhul muuseumieksponaadi. Tartu kui ülikoolilinna jaoks on erinevuste talumine lausa märgilise tähendusega. Teadus on olemuselt rahvusvaheline ja Tartu vajab sallivat Eestit otsekui õhku.
Paljud meie noored on läinud õppima teistesse riikidesse. Kas nad teevad ühel hetkel otsuse siduda end tööalaselt Eestiga ja kasvatada oma lapsi siin, sõltub sellest, milline on Eesti. Nad tulevad tagasi siis, kui kodusesse Eestisse mahub ära nende avar maailmapilt ja võib-olla ka nende mitmekeelne pere. Kõige paremini hoiabki eestlust, keelt ja riiki see, kui me teeme Eesti sallivaks.
Kadri Leetmaa on Tartu linnas Riigikogu kandidaat nr 508.