Riigikogus toimus 18. jaanuaril oluliselt tähtsa riikliku küsimuse raames arutelu teemal “Tugevad maakoolid ja tugev koolivõrk,“ kus avaettekande pidas kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof.

Me räägime jälle õpetajatest ehk hea ja ajakohase hariduse jätkusuutlikkusest. Nii ongi i õige, sest mis võiks ühe väikese riigi jaoks olla veel tähtsam kui haritud rahvas!

Kui ainult seda metsa, see tähendab – streiki ees ei oleks! Tõtt-öelda on see streik millekski hea. Jutt ei käi ju ainult puuduolevast 10 miljonist eurost või õpetajate tänavusest palgatõusust; jutt ei käi isegi pikemaajalisest kokkuleppest haridustöötajatega ja koos sellega neilekindlustunde pakkumisest.

Koolmeistri amet peab oma väärikuse tagasi saama, väärikuse kõige laiemas mõttes.

Kuni õpetaja on iga iseteadliku lapsevanema lükata-tõugata ja ühismeedias huupi poriga pilduda, kuni oma võsukesele võideldakse – küll omast tarkusest, küll juristi abiga – paremaid hindeid välja – siis miks peaks üks tark ja sooja südamega inimene kooli tööle tahtma?

Sellest hakkavad ehk nüüd paremini aru saama mitte ainult need inimesed, kes haridusküsimusi päevast päeva lahendavad ja kelle otsustest sõltub koolide töömudeli reform, vaid laiem üldsus üldse. Kui tahame riigi ja rahvana püsida, siis ei ole meie eesmärk koolitada säravate sertifikaatidega noori, kes pole õppinudki oma peaga mõtlema ega tööd tegema.

Teiste Euroopa riikidega võrreldes panustame me haridussüsteemi vägagi kaaluka osa – seni on räägitud 6 protsendist SKT-st. Ometi ei aita sellest ei õpetajate elujärje parandamiseks ega ka selleks, et iga laps ja noor saaks võimalikult hea hariduse. Raha kaob justkui mutiauku. Miks? Meie koolivõrk on tasakaalust väljas. Liiga suured on erinevused maa- ja linnakoolide vahel, väikelinna ja suurlinna koolide vahel. Lihtne, aga kõnekas näide: maakoolides käib umbes 25 protsenti Eesti õpilastest, samas kui maakoolid moodustavad tervelt poole kõikidest koolidest. Mis toob kaasa selle, et maal on õpetajad sageli alahõivatud, et kvalifikatsioonita õpetajaid on maal rohkem kui linnas ja nende osa kasvab veelgi.

Eestis süveneb paraku ka pere sissetuleku- ja väärtustepõhine hariduslõhe ja maakoolid on suuremate linnade koolidega võrreldes tihtikehvemas seisus. Me ei ole suutnud ajaga kaasas käia, piisavalt paindlikult kohaneda ei demograafiliste muutuste, ei ajastu kiirenduste ega digitiigri arenguga. Eesti otsustas jätta keskselt panustamata tehnoloogilistesse vahenditesse, mistõttu  on nüüd koolitöös digikasutusest palju vähem kui olla võiks. Moodsad metoodikad on pigem kooli- ja õpetajapõhised. Jah, koolivõrgu korrastamine on paratamatu, aga see ei tohi tähendada  väikekoolide lausalist sulgemist. Maakoolide kadu oleks hukatuslik mitte üksnes Eesti regionaalarengule, vaid majandusele tervikuna, kaitsevõimele, Eestile üldse. Me peame leidma uue, Eestile sobiva tegutsemismudeli.

Ümberkorraldused ei saa toimuda üleöö, pelgalt linnukese pärast paberil, vaid peavad tuginema arvandmete ja suundumuste analüüsile, ühiskondlikule ja kogukondlikule arutelule ning kokkulepetel. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – saati nii tähtsa valdkonna puhul, millest sõltub meie tulevik. Siinkohal tahaksin hea sõnaga tunnustada meie Arenguseire Keskuse tööd. Mõttekoja uurimused ja ettepanekud annavad hea aluse, kust end lahti lükata.

Ehk oleks meil aeg lahti lasta ettekujutusest, et kodukool võrdub koolimajaga? Iga viimast kui koolikarpi on ju üle mõistuse kulukas ülal pidada.

Üks lahendusi hõrealade jaoks võiks olla mitmeotstarbeline ja energiasäästlik kogukonnamaja, kus asub nii väike kodulähedane kool ja kuhu mahuvad ära ka teised inimestele olulised teenusepakkujad. Seal võivad vabalt olla raamatukogu, seminari- ja kultuuriruumid, kus peetakse kooliaktusi ja külapidusid, aga mida võib ka välja rentida, et kogukonnamaja saaks teenida lisatulu.

Selle mõttega haakub ka küsimus, kui otstarbekas on kõigis omavalitsuse väikekoolides – ja neid võib mõnel pool olla rohkem kui ühel käel sõrmi – sisustada eraldi loodusainete ruume, keemialaboreid, robootikaklasse? Seda enam, et ühtmoodi hästi neid kõikjal varustada ei jõua. Kui iga kogukonnamaja oleks kindlale teemale spetsialiseerunud, tekiks koolide vahel koostöö. Kindlasti nõuab arutamist mõte, kas ja kuidas saaksid kaks või ka rohkem omavalitsust pidada ühist kooli. Silmas pidades laste elukohta ja mõistlikku koolitee pikkust – milleks näiteks Arenguseire Keskuse uuringus oli võetud 25 minutit autosõitu. Tuleb välja, et koolide jaoks kõige sobivamad asukohad on tihtilugu mitme omavalitsuse piiride lähedal.

Praegu arveldavad omavalitsused omavahel pearahasüsteemi kaudu, kui teise valla laps käib naabervalla koolis. Välja töötada tuleks ka lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid kamba peale rajada ühiseid kooli- või kogukonnamaju.

Palju oleme rääkinud õpetajate nappusest ja ka koolitööks sobiva kvalifikatsiooniga õpetajate nappusest. Aga need mured ei käi sugugi ühte jalga. Õpetajaid on puudu suurlinnades, eeskätt Tallinnas ja ka Tartus, ning eestikeelsele õppele ülemineku ja kaasava hariduse tõttu suureneb see puudujääk veelgi. Seevastu paljudes maakoolides ei saa õpetaja täit koormust ja peab piirduma käputäie õpilastega õpetamisega. 2022/2023. õppeaastal oli Eestis 17 omavalitsust, kus õpetajaid oli 1,4 või enam korda üle ametikohtade arvu. Tegelikult on pea kõikidest suurematest linnadest eemale jäävates omavalitsustes õpetajaid tõhusa tasemega võrreldes pigem üle. Tõhusaks tasemeks võib pidada10-15 õpilast õpetaja kohta.

See on õpetajavaru pillamine ja töötab vastu ka kvalifikatsiooni hoidmisele. Ega õpetajate piirkondlikku üle- ja puudujääki olegi lihtne tasakaalustada. Lähikoolide ja -valdade tihedam koostöö võiks pisut appi tulla: õpetajate jagamine omavahel, aga ka veebiõppe rakendamine, kui muidu tunniplaanide ühildamise ja õpetaja liikumise korraldamise logistika üle pea kasvab. Veebiõpe eeldab omakorda vajalikke IT-lahendusi ja peaks olema mitte passiivne, vaid õpilasi kaasavam.

Teadagi kipub noorem rahvas maalt ära linna. Häda sunnil värvatakse siis mõnel pool tunniandjateks karjääripöörajaid või kohalikke lapsevanemaid, kes ei ole pedagoogiks õppinud või alles õpivad. Asja konks on pahatihti selles, et maapiirkonnad kaotavad noori õpetajaid keskustele, kus on kõiksugu võimalusi ja ahvatlusi. Eeldab ju õpetajaks õppimine enda sisse seadmist Tallinna või Tartusse, kuhu pereloomise eas inimesed sageli jäävadki paikseks. Kui õpetajakoolitus oleks kättesaadav kodukohale lähemal või tsükli- ja kaugõppena, küllap siis jääks ka rohkem hästi haritud noori pedagooge kodumaile.

Mulle teeb kõige rohkem muret süvenev hariduslõhe, mis on ennekõike tingitud  perede erinevast sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Maakoolid on enamasti ebasoodsamas seisus. Eestis on koole, kus perede mediaansissetulek on 4500 eurot kuus ja ka neid koole, kus see on alla 1000 euro kuus ning seejuures tuleb sellestki lõviosa toetustest. Uuringud on näidanud, et sissetulekutel on otsene seos näiteks lõpueksamite tulemusega.

Mujal maailmas tehtud uuringud kinnitavad, et õppuri tasemel annab taust umbes 20 protsenti haridustulemustest. Tausta mõju võib omakorda kaheks jagada – koduse suhtumise mõju haridusse, hariduse väärtustamine ning materiaalne õpitugi. Viimane tähendab nii huvihariduse kui kultuurisündmuste ja reiside võimaldamist, laia kultuuripaletti, miks mitte ka eraõpetajaid.

Enamik arenenud riike on võtnud taustapõhist nõrkust eri meetoditega leevendada, sest sellest sõltuvad suuresti noore haridusvalikud, elutee üldse. Kuidas siis vaesematest peredest pärit õppureid aidata? Me ei pea hakkama jalgratast leiutama. Euroopas kombineeritakse laialdaselt rahastus- ja koolikohtade jagamise lähenemist. Meil on hea võimalus õppida nende kogemustest, et vältida vigu, mis võivad kaasa tuua kehvemast kodust pärit õpilase stigmatiseerimise.

Regionaalne ja hariduslikust erivajadusest tulenev kompensatsioonimudel on Eesti hariduse rahastuses juurdunud. Ka sotsiaalsest taustast tulenevat nõrkust on võimalik õgvendada, kui varakult lisaressursse pakkuda. Kas ja kuidas aidata järele õpilaste taustapõhist vajakajäämist – selle üle vajame me väga tõsist arutelu. Ei ole meil ju ühtki last ülearu, et talle käega lüüa.

Hiljutised Pisa-testi tulemused näitasid, et veel on meie koolides õpetajaid, kes lapsi südame ja mõistusega koolitavad. Tipptulemuste üle maailmas tunneme me kõik ju suurt uhkust. Aga kas on meil häid õpetajaid võtta ka homme? Testi teinud 15-aastaste seast vastas ainult 2 protsenti noori, et kaaluvad tulevikus pedagoogitööd. Seega ei jää üle muud, kui koolisüsteem kiiretele muutustele ümber häälestada ja õpetajaamet uuesti au sisse tõsta.