Riik annab sõna, riik võtab sõna. Just nii paistab praegune palgatüli õpetajate vaatevinklist. Ehkki prooviti nii siit- kui sealtnurgast – kaasati riiklik lepitaja, otsiti kompromisse, rehitseti haridusvaldkonna raha – keskpõrandale kokku ei saadudki. Viimaks leppis haridustöötajate liit sellega, et õpetaja alampalk tõuseks tuleval aastal 5 protsenti (esialgne taotlus oli 11,5 protsenti) ja haridusminister sai vahendeid kokku 3,1protsendiliseks palgatõusuks. Enne riigieelarve lukku panemist valitsus siiski ei leidnud 10 miljonit lisaeurot, mis oleks töötüli ära hoidnud. Seega õpetajad hakkavad 22. jaanuaril streikima, ja mitte kerge südamega.

Palk on mõistagi toimetulekuks äärmiselt oluline, aga ei ole ainus asi, mis kujundab inimese eluolu. Õpetajad tunnevad end väärtustatuna siis, kui neil on mõistlik töökoormus ning toetav suhtumine kooli juhtkonna ja lapsevanemate poolt.

Päris palju oleneb ka taustsüsteemist. Kas Valgamaa õpetaja, kelle töötasu on maakonna keskmisest 37 protsenti kõrgem, üldse söandabki streigiga liituda? Või Saaremaa pedagoog, kes võrreldes teiste saarlastega teenib päris head palka?

Kuigi Eesti panustab võrreldes Euroopa riikidega oma SKTst haridussüsteemi üüratu osa – lausa kuus protsenti – ei ole see eriti kaasa aidanud ei õpetajate elujärje parandamisele ega ka sellele, et kõik meie lapsed saaksid võimalikult hea hariduse. Kvaliteetse hariduse eelduseks on motiveeritud õpetajaskond, arvestamine kiiresti muutuvate oludega ja ühtlaselt kõrge haridustase üle riigi. Kui Eestis ei suudeta enam pakkuda head haridust, siis ei ole meil ka tulevikku.

Riigikogu kultuurikomisjon keskendus oma hiljutisel avalikul istungil õpetajate järelkasvu ja koolivõrgu efektiivsust käsitlevale uuringule, mille oli koostanud arenguseire keskus. Mõtlemapanevat infot, lähiaja suundumusi, samuti võimalikke lahendusteid oli seal tummiselt. See raport peaks olema kohustuslik lugemine igale poliitikule.

Haridusmaastiku suurte ja suuremate probleemide seas on minu silmis see kõige valusamaks ohumärgiks süvenev hariduslik kihistumine. Arenguseire keskuse uuring vaatles laias laastus kolme koolitüüpi, mis vajavad erinevat lähenemist: Tallinna ja Tartu koolid, teiste linnade koolid ning maakoolid. Meil on koole, kus õppivate laste perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja koole, kus see number on 4500 euro kandis.

Paraku sõltub laste koolis edasijõudmine pere majanduslikust seisust. Jõukal järjel pere saab näiteks palgata koduõpetaja, et noor teeks matemaatikaeksami heale tulemusele. Selliste perede lapsed annavad tooni ka nn eliitkoolides, kuhu jõudmiseks tuleb läbida katsete kadalipp.

Sama tendentsi kinnitavad verivärsked PISA testi tulemused: kasinamate võimalustega peredest pärit õpilaste näitajad olid kehvemad. Aineküsimustele lisaks küsiti rahvusvahelise haridusuuringu raames ka taustainfot. Eestis tegi mullu PISA testi 6400 15-aastast noort. Kuigi teadmiste üldine tase on üle ilma koroona-pandeemia ja ilmselt ka nutisõltuvuse tõttu alla käinud on meie noored endiselt tublid: 1. kohal Euroopas ja 4. kohal maailmas. Seda kõike suuresti tänu meie ennastsalgavatele õpetajatele. Aga kui kauaks neid veel võtta on?

Juba praegu on tõsine mure kvalifitseerimata õpetajate pärast. 17 000 õpetajast on 1500 keskharidusega ja 22 põhiharidusega. Valdav osa neist annab tunde maapiirkondades ja õpib samal ajal edasi. Maal on ka suurem vajadus leida pensionile siirduvate õpetajate asemele uued õpetajad.

Nooremad õpetajad on jälle rohkem koondunud Tallinna ja Tartusse, kus suurte koolide ülemäära suured klassid nad peagi läbi põletavad. Või siis mõned lapsevanemad, kes kipuvad õpetajaid survestama, et nende võsuke ikka meelepärase hinde saaks. Või siis tõsiasi, et suures linnas ei ole võimalik õpetaja palgaga ei korralikku korterit üürida ega eluasemelaenu saada.
See toob meid tagasi õpetajate töötingimuste juurde. Pedagoogid vajavad täna kindlust, et aastaks 2027 jõuaks nende palk 120 protsendini Eesti keskmisest ja mitte jutte maksuküüru kaotamise leevendavast mõjust. Jah, ka haridussüsteemi ajakohastades ja korrastades saab raha kokku hoida ja palgavahendeid juurde leida. Ent see on tohutu ettevõtmine ning nõuab arukust ja pikka kaalumist. Ainult selle peale riik lootma jääda ei saa – enne jooksevad koolid õpetajatest tühjaks.