Pandeemia õpetas meile, et haigena tööl käimine on fataalsete tagajärgedega ja ajutine haiguspäevade hüvitamise kord, mille alusel haiguspäevi hüvitatakse 2. päevast alates, oli üks tõhusamaid kriisimeetmeid, mis päriselt aitab peredel toime tulla ja päästab elusid.
Valitsuskoalitsioon jõudis sisulisele kokkuleppele, et see kord pikeneb 2023. aasta 1. jaanuarist 30. juunini. See otsus tähendab, et haigestumise korral makstakse töötajatele uue aasta esimesel kuuel kuul jätkuvalt hüvitist alates teisest päevast.
Eelnõu, mille järgi on töötaja omavastutusel esimene haiguspäev, tööandja maksab hüvitist teisest viienda päevani ning haigekassa maksab hüvitist alates kuuendast päevast, võtab ära surve inimestelt haigena tööle minna. Kui kaotatud 3 tööpäeva võivad tähendada tõsiseid raskusi arvete maksmise, söögiraha ja pere vee peal hoidmisega, kipuvad inimesed tegema valikuid, mis on ohtlikud nii nende enda kui ka teiste tervisele. Kui võtta arvesse ka seda, et viiendik Eesti inimestest elab suhtelises vaesuses, avab see ehk poliitiliste otsustajate silmaklapid ja juhib tähelepanu asjaolule, et rahaliselt ei saa paljud inimesed endale lubada kaotatud tööpäevi ja töötavad eluspüsimiseks enda ja teiste tervise arvelt.
Zoom ei ole lahendus kõigi jaoks
Tuleb arvestada, et mitte kõigil töötajatel pole võimalik distantsilt töö tegemist jätkata. Meie tööliskond ei koosne vaid inimestest, kes saavad mugavalt kodukontoris läpaka lahti lüüa ja oma ülesandeid distantsilt täita, vaid sotsiaalne turvatunne peab olema tagatud kõigile töölistele. Kui see nii pole, kannatavad lõpuks ikkagi kõige rohkem juba niigi haavatavad grupid – need, kes elavad äärealadel, töötavad teenindavas sektoris, eakamad, naised, üksikvanemad, hooletöötegijad jne Sissetulekulõhe ja terviselõhe on juba täna kolossaalsed. Maxima kassapidaja toetab seejuures laste ja vanurite ravi täna rohkem kui enamik ettevõtjaist.
Haigusepäevade hüvitamine peaks olema paindlik
Haigusepäevade hüvitamine peaks olema paindlik ning arvestama muutunud tööturu tingimustega. Siinkohal on kahtlemata oma roll nii riigil kui ka tööandjal, kes saab soosida paindlikke töögraafikuid, osaajaga töötamist jms. Kui näiteks muidu täiskoormusega töötav inimene haiguslehel olles suudab töötada osakoormusega, tegeleda enesetäiendamisega või muude lihtsamate ülesannetega kui tavaliselt, tuleks seda talle võimaldada. Samuti ei tohi haigena töölt puudumine mõjutada kuidagi inimese edutamisvõimalusi või palgatõusu. Tööandja peab olema valmis töö dünaamiliseks ümberkorraldamiseks – olgu selleks siis haigena töötatud tundide eraldi arvestamine, operatiivne lisatööjõu värbamine või mõni muu mudel. Eks sellistes oludes jäävadki ellu ja muutuvad ka töötajate seas populaarsemaks need organisatsioonid ja ettevõtted, kes on võimelised kohanema.
Kahtlemata jõuame selle diskussiooniga lõpuks välja ravikindlustusmudeli ja selle rahastamise üle vaatamiseni ning siinkohal ei tohiks Eestis enam peljata ka laiemat maksudebatti – me ei saa riigina tagada inimeste heaolu soovitud tasemel, kui meie maksusüsteem sellega kaasas ei käi.