Selle asemel, et ettevõtteid keerulisel ajal toetada ja majanduse vereringet elavana hoida, eelistab riik töötutele mõeldud toetusi maksta. Valgast pärit rahvasaadiku hinnangul ei ole see tark valik.
Kaks aastat kestnud majanduslangus kinnitab kõige ehedamal kujul kanda ka minu kodulinnas Valgas – aastakümneid mööblit tootnud tehas Gomab sulgeb uksed ja koondab rohkem kui 60 töötajat. See on löök, millest toibumine võtab kaua aega.
Seetõttu suhtun väga kriitiliselt hea ametikaaslase Andrus Seeme hiljutisse arvamusloosse «Investeeringud peavad andma majandusele uue hoo». Oma kirjutises maalib Reformierakonda kuuluv Seeme Eesti majandusolukorrast sedavõrd ilusa pildi, et hakka või uskuma, et uudised pankrottidest, koondamistest ja töötuse suurenemisest on halb unenägu.
Reformierakond räägib küll investeeringute olulisusest, kuid sõnadest tegudeni ei jõuta. Valitsuse juhtivpartneri soovimatus majanduskriisis ettevõtetele appi tulla peegeldub numbrites. Registreeritud töötuse määr on kasvanud eelmise aasta septembrist ja jõudnud 8,2 protsendini ehk rohkem kui 55 000 inimeseni. Maakondadest on negatiivne liider Ida-Virumaa (13,8%), Valgamaa (12% ehk 1300+ töötut) hoida on teine koht.
Eesti Panga analüütikute hinnangul on tööturul raskemad ajad veel ees, sest ekspordi ja töötleva tööstuse langus jõuab töökohtadeni viitega. Ettevõtjatel on kasumid hakanud vähenema, tööjõukulu suureneb. Ühel hetkel tuleb ette piir, kus natuke jõude istuvast tööjõust tuleb lihtsalt loobuda. Reformierakondlased käivad aga just kui silmaklappidega ringi ega taha seda tunnistada.
Äripäeva küsitlusele vastanud arvamusliidrid leiavad, et lähikuudel läheb kõigil raskemaks ja vilets poliitiline juhtimine süvendab üldist ebakindlust. Oleg Grossi sõnul peaks riigivalitsemine lähtuma meie inimeste ja ettevõtete huvidest, paraku näitab praktika vastupidist. Ellex Raidla advokaadibüroo asutaja ja nõunik, taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister Jüri Raidla on veel resoluutsem, kui ütleb, et Toompeal on valitsejatele võim pähe hakanud. Sääraseid noppeid leiab ajakirjandusest hulgaliselt.
Gomabi krahh mõjutab kaudselt ka teisi Valga ettevõtteid. Näiteks meie transpordisektoris tegutsev pereettevõte transportis nende mööblit Saksamaale, nüüd jäävad need autod – loodetavasti ajutiselt – tühjaks.
See on muidugi tühine mure võrreldes olmeprobleemidega, millega peavad silmitsi seisma töökoha kaotavad inimesed.
Minu igapäevaselt firmajuhtimisega tegelev isa tunnetab Reformierakonna töö «vilju» omal nahal väga hästi. Sellest aastast tõusid märkimisväärselt veoauto teekasutustasu määrad, maist suureneb kütuseaktsiis 7 protsenti, maagaasiaktsiis 20 protsenti ja elektriaktsiis 45 protsenti. Need hinnatõusud liidetakse kaupade ja teenuste maksumusele, mis jäävad tarbijate kanda.
Aga inimesed hääletavad jalgadega. Gomabi juht Göran Valdemar Sjöholm tunnistas, et Eestis valmistatud mööbel on nii kallis, et käib sakslase rahakotile üle jõu. Näiteks küündis ettevõtte kuine elektriarve 65 000 euroni – valitsuse võimuses on tööstustele energiakandjate hinnaküsimuses appi minna, kuid seda võimalust ei ole kasutatud.
Selle asemel, et ettevõtteid keerulisel ajal toetada ja majanduse vereringet elavana hoida – sotsiaaldemokraadid on teinud vastavasisulisi ettepanekuid -, eelistab riik neile ise palka (loe: töötutele mõeldud toetusi) maksta. See ei ole tark valik.
Riigieelarve tasakaal on oravatel püha lehm, mille nimel ollakse valmis kõigeks. Jõukatele on vaja teha tulumaksureformiga rahaline kingitus, kuid tavainimene vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ka õpetajate streiki ei suutnud Reformierakond ära hoida, hoolimata sellest, et viis parlamendierakonda kuuest seda nõudsid.
Asjatundjad on ammu rääkinud, et praegune maksusüsteem ei ole jätkusuutlik ja heaoluühiskonda sellega ei ehita.
Ka Bolti asutaja ja tegevjuht Markus Villig ütles hiljuti saates «Esimene stuudio», et riigil ei ole võimalik end rikkaks kärpida ja praegu tuleks panustada kontratsüklilistele investeeringutele.
Toetan sotside esimehe Lauri Läänemetsa mõtet, et igaüks, kes teenib üle 5000 euro kuus, võiks maksta täiendavalt 200 eurot makse. Sel juhul oleks raha nii õpetajate palgatõusuks kui paljuks muuks.
“Iga inimene, kes teenib üle 5000 euro kuus, võiks maksta täiendavalt 200 eurot makse. Sel juhul oleks raha nii õpetajate palgatõusuks kui veel paljuks muuks.”