Mõtlen ikka, mida võis tunda auhinnatud muusik Mari Kalkun, kui kõik Nursipalu laiendamise vastu sõna võtnud inimesed avalikus arvamusruumis ühel hetkel kremlimeelseteks tembeldati. Või teine Võrumaa rahvamuusik Kadri Laube, nähes oma pilti KAPO aastaraamatus – illustratsioonina artiklile, milles käsitleti Venemaa mõjutustegevust Kirde- ja Kagu-Eestis. Maru lahtise käega lendavad meil need sildid.

Lõppenud nädalal võis Lõunalehest lugeda Kaja Kallase Kagu-Eesti visiidi käigus antud intervjuud, kus peaminister sõnas: „Võrumaa kohtumised on alati kõige hullemad. Ma võin öelda, et kusagil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on siin Võrus.“ Ja ongi järgmine silt küljes – Kagu-Eestis elavad kurjad inimesed.

Ma ei olnud küll ise Võrus toimunud kohtumisel kohal, kuid ühes olen kindel – kõiki võrukesi ühe vitsaga lüües kaevab peaminister seda kraavi ainult sügavamaks, mis valitsuse ja ääremaade vahel juba niigi haigutab. Enamgi veel, kui peaminister kagueestlased omalt poolt ära häbistab, siis aitab see Venemaa huvidele ja mõjutustegevusele pigem kaasa, kui midagi paremaks muudab.

Peaminister vaevalt et Võru rahvakohtumisele pimesi ja briifimata tuli, küllap teadis ta päris hästi, mida selliselt ürituselt oodata. Kui lisada mitmekümne aasta jooksul süvenenud regionaalsele lõhestumisele Nursipalu trauma ning lõppenud talve ulatuslik elektrikriis, pole palju põhjust oodata, et inimesed tunneksid kord aastas külla tuleva valitsusjuhi vastu soojust ja sümpaatiat. Lisaks kasutavad avalikke rahvakohtumisi suurepäraselt ära kõik tähelepanunäljased ning meedia- ja protestikärast toituvad aktivistid, keda leidub igas maakonnas, koguni kõikides riikides – seegi on peaministrile teada.

Tõeline probleem ei seisnenud mitte selles, mida kohtumisele kogunenud inimesed ütlesid või kuidas peaministrit vastu võtsid. Esimene tõeline probleem on selles, et kõlanud usaldamatus, vandenõuteooriad või ebaviisakus valitsusjuhi vastu pole mitte tõbi ise, vaid tõve sümptom. Usaldamatus ja ebavõrdsus loovad tõepoolest Venemaa mõjutustegevuseks soodsa pinnase – nagu KAPO aastaraamat väga õigesti rõhutab. Inimeste sissetulek jääb Kagu-Eestis tugevalt alla Eesti keskmise ning omavalitsuste võimekus pakkuda konkurentsivõimelisi ja kvaliteetseid teenuseid on kahanenud kriitilise piirini. Mure ja rahulolematus on igati põhjendatud.

Teine tõeline probleem on see, et peaminister omalt poolt asja hullemaks tegi ning kagueestlased terve riigi meedias kurjadeks märgistas. Iroonilised laused, nagu „olete saanud ennast minu peal välja elada, loodan, et teil kõigil on parem olla“ ei ole peaministri institutsiooni väärilised. Sellistel sõnadel, eriti peaministri suust, on kaal ja mõju ning võib kindel olla, et Kagu-Eestis neid niipea ei unustata.

Peale möödunud nädala meediakajastusi tunneb üks osa kagueestlasi häbi sellepärast, mida kogu Eesti neist nüüd mõtleb – kas tõesti otsustatakse paarikümne kiusliku üle- ja vastukarjuja põhjal ka kõigi tublide ja väärikate üle? Siinjuures tuleb arvestada, et ka nendest paarikümnest vähemalt pooled olid mujalt pärit protestituristid, keda taolised üritused tõmbavad nagu kassi palderjanipoti juurde.

Teine pool tunneb häbi peaministri pärast, kes ei suuda mõista, et olles Eesti Vabariigi peaminister on ta ka kagueestlaste peaminister. Tema töö ja ülesanne on olla kõigi Eesti inimeste peaminister – ka nende, kes elavad pealinnast kaugel, samuti kõigi nende, kes soovitud viisil ei mõtle või käitu või Kaja Kallasele koguni isiklikult ebameeldivad on.

Eesti on üks, kõik on ühtmoodi Eesti inimesed ja ka peaminister on meil kõigil üks.

Peaministri visiidiga kaasnenud häbimärgistamine lööb järgmise kiilu Kagu-Eesti ja pealinna vahele, õõnestab usaldust ja süvendab ääremaades niigi juurdunud tunnet, et neid piirkondi peetakse millegipärast tühiseks või kehvemateks. Justkui oleks midagi ebameeldivat silma alla sattunud, millelt parema meelega pilgu ära pööraks.

Aga mida peab sel juhul tundma Kagu-Eesti elanikkond, keda peaminister kurjaks tembeldab – kuidas käituma, keda usaldama, kellele lootma või kelle poole hoidma? On meil tõesti põhjust imestada järelduste üle, milleni KAPO oma aastaraamatus jõudis või tasuks aastakümneid Eesti elu korraldanud Reformierakonnal ja mitmendat ringi peaministriülesandeid täitval Kaja Kallasel ehk korra peeglisse vaadata?