Sellel, mis riigikogus paljudel arupärimistel ja infotundides toimub, on väga suur sarnasus koolikiusamisega.

Üks lähedane sõber tegi mulle hiljuti leebe märkuse, et olen poliitilistel teemadel muutunud „ei“- meheks. Ta ütles, et ma reageerin poliitilistele sündmustele liiga sageli eitavalt ja negatiivselt. Olin äsja teinud Facebook-is terava postituse riigikogu 9. novembri infotunni kohta, kus EKRE esindajate poolt kinniseks kuulutatud kohtuistungilt lekkinud laste kohta käivaid kirjeldusi ohtralt tsiteeriti.

Ma arvan, et sõbra mure oli õigustatud. Vastasingi sõbrale, et koolis töötades suutsin tõesti olla loovam ja ülesehitavam. Sõbra tähelepaneku laiem mõte aga jäi kummitama ning formuleerus küsimuseks: „Kas on võimalik valimiste hingust tundvas poliitikas jääda mõõdukatele ja dialoogi otsivatele seisukohtadele?“

Vaadates maailmas toimuvaid arenguid võib öelda, et lootust mõõdukaks ja mõistlikuks poliitikaks on viimasel aja sündmused toetanud. Näiteks hiljutine Ameerika Ühendriikide vahevalimiste tulemus, kui vandenõuteooriaid ja äärmusi esindanud kandidaadid pigem põrusid. Järgnevalt püüangi välja tuua mõningad põhimõtted ja siduda neid Eesti poliitika viimase aja teemadega, mis äärmustest hoiduva poliitika puhul võiksid olulised olla.

Riigikogu kui kiusamise eeskuju

Kõigepealt rõhutaksin põhimõttekindlust koos rahu säilitamisega. Sellel, mis riigikogus paljudel arupärimistel ja infotundides toimub, on väga suur sarnasus koolikiusamisega. Loomulikult möönan, et see kiusamine pole füüsiline, kuid ka vaimne kiusamine on vägivald, mis väiksema kontrolliga gruppides muutub kergesti füüsiliseks. Kui mõelda hiljuti toimunud kooliõpilaste omavaheliste peksmiste videoklippide levitamisele, siis võib tõmmata üsna otsese paralleeli infotundidega. Kui kiusamisele väga sarnast tegevust, selle filmimist ja levitamist aktsepteeritakse riiklikul tasandil, siis kandub see tahes-tahtmata edasi ka ühiskonda.

Sellise koolikiusamise mentaliteedi vastu saab rahuga ning järjekindla väljaütlemisega, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Roostes grammofonina peaks mõõdukas poliitik seda järjest ja järjest üle kordama.

Teiseks nimetaksin vajadust astuda teismeliste ühiskonnast täiskasvanute ühiskonda. On ülimalt normaalne, et täiskasvanute ühiskond ei keela näiteks kahe täiskasvanud ja vastutusvõimelise inimese vabast tahtest tulenevat soovi oma suhtele ka riiklik tunnustus saada.

Duelle igatsev poliitika

Kooseluseaduse rakendusaktid on normaalsus, mille vastu võtmisega on täiskasvanud ühiskond piinlikult hiljaks jäänud. Võib aga tuua äärmuslikumaid näiteid, kui uuest abielureferendumist rääkiv EKRE ridades kandideeriv Markus Järvi kinnitab, et tal on siiralt kahju, et ta ei saa tuua parlamentaarsesse poliitikasse duelle, siis sellisele väitele on täiskasvanud ühiskonda kuuluval poliitikul raske reageerida. Duelle igatsevale poliitikale ei saa vastu astuda, sellest tuleb üle astuda.

Kolmandaks nimetan hoiakut, et mõõduka poliitiku jaoks jääb populism populismiks, tulgu algatus ükskõik kui sümpaatselt või ebasümpaatselt poliitiliselt jõult. Olgu näiteks teatud riikide kodanikelt kohalikelt valimistel hääleõiguse ära võtmine. Esimene selleteemaline eelnõu oli robustne soov hääleõigust kaotada kõikidelt kolmandate riikide kodanikelt, mis on ilmses vastuolus põhiseadusega.

Nüüd on esitatud uus eelnõu, mida sisult võiks tõesti kaaluda, kuid esialgsetel hinnangutel on ka selle vastuolu põhiseadusega selge. Aus algataja oleks tulnud välja ettepanekuga muuta põhiseadust, siis aga oleks see eelnõu kaotanud valimiseelse mõjujõu.

Kohalikud valimised on alles kolme aasta pärast ning mingit vajadust pole suure tõenäosusega põhiseadusega vastuolus olevale eelnõule praegu energiat kulutada. Tõsi, sellega saab teha vastanduvat valimispropagandat ja selline populismitaotlus tuleb otse välja öelda.

Viimasena vaatleksin emotsioone. Emotsioonid kuuluvad poliitika juurde, neid saab kanaliseerida kaastundesse, solidaarsusesse, kuid ka huumoriks. Väga vahva on poliitikas iseenda üle naermine. Olen südamest tänulik Eesti Ekspressile, kes sai inspiratsiooni Tartu sotsiaaldemokraatlikest poliitikutest ja ilmutas plakati „Poliitmõrv Tartus“. Natuke ka solvunud olen ainult põhjusel, et mind sellelt plakatilt välja jäeti.

Toomas Jürgenstein: kas kultuuritult käituvat parlamenti ohjaksid tõesti duellid?