Riigikogu kiitis heaks energiamajanduse korralduse seaduse muudatused, mille keskne sõnum on, et taastuvenergia on meie tulevik. Suuremat meediatähelepanu see seadus ei pälvinud, küll aga saatsid parlamendis peetud arutelusid EKRE saadikute sajatused. Lausa selleni välja, et kui eelnõu vastu võtta ja seda teed minna, siis aastate pärast “ei ole mingit energiat ega tootmist ja külanaised pesevad oja ääres pesu, pekstes pesu vastu kive”. Utoopiaks kuulutati eesmärk jõuda 2030. aastaks tasemeni, kus Eestis toodetakse taastuvatest allikatest elektrit vähemalt sama palju, kui me ise tarbime. Erinevalt kurja kraaksuvatest oponentidest olen ma veendunud, et see siht, kuigi ambitsioonikas, on meie riigile jõukohane.

Meenutan, et oleme rohkem kui aasta jagu päevi elanud energiakriisi tingimustes. Läinud aasta varasügisel hakkasid elektrihinnad kerima kõrgustesse, mis lõid paljudel hinge kinni. Riigi tugi pakkus eelmisel talvel inimestele leevendust ja pakub ka sel talvel. Veebruaris lahvatanud Ukraina sõda võimendas kriisi veelgi ja tõi selgelt esile nii meie energiasüsteemide haavatavuse kui ka selle, et Eestis on energiast puudus. Praegu saab kahjuks rääkida energiasõjast, kui me mõtleme agressorriigi sammudele, gaasile ja Euroopas toimuvale.

Ränk kriis on seega näidanud, et Eesti vajab hädasti energiasõltumatust ja meie inimesed ning ettevõtted odavamat elektrit. Riigieelarve miljonid koos toetusmeetmetega lubavad ees ootavad rasked talved valutumalt üle elada. Kodutarbijate jaoks tuleb hüvitis, inimesed ei pea tipuhindasid ise tasuma. Lisaks on mitu soojatootjat läinud talve eel gaasilt üle põlevkiviõlile, milleks on erandkorras saadud keskkonnaluba.

Aga tegu on ajutiste hädalahendustega, riigi kohus on vaadata ka ajas edasi. Ainuõige lahendus on siin kiirem üleminek taastuvenergiale. Kuidas selleni jõuda? Prognooside järgi on Eesti elektritarbimine aastal 2030 ligi 10 teravatttundi (TWh). Juba sellel aastal toodame taastuvelektrit ligi 3 TWh. Kuidas saavutada veel 7 TWh lisandumine? Selleks on vaja ühte 1200 MW võimsusega meretuuleparki, mille aastaseks toodanguks on ligikaudu 5 TWh. Praegu on arendamisel kolm meretuuleparki. Küll tuleb riigil tugevasti pingutada selle nimel, et vajalikud regulatiivsed ja korralduslikud küsimused lähiaastatel laheneksid. Kui riik siin passima ei jää, siis on vähemalt üks tuulepark õigeks ajaks püsti pandud.
Ülejäänud 2 TWh lisandub uute väiksemate hajavõimsuste tulekuga. Taastuvenergia vähempakkumistele on juba esitatud enam kui 1 TWh jagu uusi maismaa tuuleprojekte. Kindlasti jätkub ka päikeseenergia hulga kiire kasv. On prognoositud, et lähima viie aasta jooksul lisandub võrku vähemalt 1 TWh päikeseelektrit. Tõsi, riik peab enne ära tegema vajalikud võrgu tugevdamise investeeringud, rajama uusi liitumisvõimsusi.

Muidugi on põhjust küsida, mis saab siis, kui päikest ja tuult ei ole. Vastan: neil tundidel, kui tuult ja päikest on palju, toodame oma tarbimisvajadusest enam ja saame elektrit naabritele müüa. Sel ajal on üldjuhul elektri hind ka väga soodne. Tuule- ja päikesevaestel päevadel saame taastuvenergiat naabritelt või kasutame vajadusel ka oma põlevkivijaamasid. Ehk siis põlevkivijaamad jäävad esialgu stabiilsust tagama.

Taastuvenergia ei ole utoopia, see on tulevik