ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos kinnitas Hanah Lahe, et kliimapoliitika ei ole kuhugi kadunud. Kahjuks näitavad nii valitsuse tegevus kui ka tegevusetus, et koos sotside lahkumisega valitsusest jätsid Reformierakond ja Eesti 200 sisulise kliimapoliitikaga hüvasti.

Hanah Lahel on õigus selles, et kliimapoliitika ei kadunud koos sotsiaaldemokraatidega. Üha kasvavate keskkonnaprobeemide pärast muret tundev Sotsiaaldemokraatlik Erakond tegutseb sirgeselgselt edasi teaduspõhise kliimapoliitika nimel, nagu valijale sai lubatud.

Kliimaseaduse eelnõu, mida Reformierakond nüüd toetab, sündis Tartu Ülikooli ekspertide hinnangul kiirustades, fookuseta ja ilma sisulise kaasamiseta. Selle mõju kipub jääma sümboolseks, kuna kohustusi peaaegu pole, vastutust veel vähem. See ei ole seadus, mis kaitseb inimesi, elurikkust või tulevasi põlvkondi. See on dokumendijupp, et saaks öelda: “midagi tegime ju ära”.

Nii ei sünni roheüleminek, vaid rohepesu. Just Reformierakonna juhtimisel vahetas valitsus pikaajalise tuleviku kujundamise välja lühiajalise poliitilise positsioneerimise vastu. Nüüdne koalitsioon on otsustanud pigem hoida kinni vananenud tööstuspoliitikast ja põlevkivisõltuvusest kui investeerida päriselt kestlikusse, innovatsiooni ja noorte tulevikku.

Kuidas me saame rääkida sisulisest kliimapoliitikast, kui:

• CO₂ heitmed on 2030. aastaks vähendamise asemel planeeritud kasvama;
• seadus ei loo siduvat vastutust ega rahastusmehhanisme;
• valitsus lubab keskkonnapoliitikas “koomale tõmmata” ning lausa konkureerib EKRE-ga selles, kes suudab paremini trumpismi importida?

Meie probleem pole ainult “puuduolev ambitsioon”, vaid kliimakriisi pisendamine ja loobumine süsteemse lahenduse pakkumisest. Kõik see võõrandab inimesi ja tugevdab ühiskonnas rahulolematust. Pole juhus, et järjest enam noori ei näe mõtet lapsi saada või kodu rajada. Kui riik ei võta vastutust tuleviku kujundamise eest, ei saa me seda nõuda ka inimestelt.

Sotsiaaldemokraadid nõudsid valitsuses sisulise kliimaseaduse loomist, me seisime elurikkuse kaitse ja õiglase ülemineku eest. Need väärtused on nüüd ohverdatud Reformierakonna mugavuspoliitikale. Meie jaoks ei ole kliimapoliitika ainult “keskkonnaasi”, see on küsimus sotsiaalsest õiglusest, julgeolekust, inimeste tervisest ja majandusest, see on küsimus tulevikust.

Hanah Lahe olukord on inimlikult mõistetav. Ta andis valimiste eel sisulisi kliimalubadusi, aga tema erakond taganes neist ja jättis ta üksi. Tõestuseks olgu kasvõi kliimaseaduse viskamine prügikasti ning selle ümbernimetamine kliimakindla majanduse seaduseks.

Erakonnal, millel on riigikogus üle 40 saadiku, oleks jõudu teha suuri muutusi. Aga nende rohelise saadiku senine tipphetk on olnud parkimiskohal telkimine, sest isegi tema enda erakonnas pole soovi muuta riigikogu esist parklat rohealaks. Kui ei taheta muuta isegi parklat, siis millist kliimapoliitikat neilt üldse oodata?

Meenutagem, et Ukraina, riik, mis kaitseb end iga päev Venemaa rünnakute eest, suutis koostada ja vastu võtta kliimaseaduse vaid kaheksa kuuga ning seadis aastaks 2030 eesmärgid, mis on Eesti omadest ambitsioonikamad. Miks Eesti ei saa? Sest Reformierakond ei taha.

Züleyxa Izmailova: Reformierakond ohverdas sisulise kliimapoliitika