Üks näide keskerakondlikust keskpärasusest eelmiste linnavalitsuste ajal on pealinna ebaadekvaatselt planeeritud haridusvõrk. Vaatamata sellele, et vähem kui kümnendiga tuli Tallinna põhikoolidesse juurde 7000 last, ei avatud ühtegi uut kooli.
Selle asemel suruti olemasolevatesse, niigi suurtesse koolidesse veel rohkem lapsi. Seejuures paisutati süsteemselt klasse üle seaduses ette nähtud piiri.
Seadus ütleb, et põhikooli klassis ei tohi olla üle 24 õpilase, lubades erandeid vaid üksikutel juhtudel. Sellest hoolimata on Tallinna põhikoolides 711 klassi, kus õpib rohkem lapsi, kui seadus ette näeb. See, mida seadus käsitleb erandina, on Tallinnas normiks. Neid lapsi, keda on määratud klassidesse üle piirmäära, on kokku 2171. See on kolme korraliku põhikooli jagu lapsi. Selle kõige tulemuseks on läbipõlemise äärel töötavad õpetajad, kellel ei ole jõudu ja aega lapsekeskset õpet pakkuda.
Loomulikult ei ole kõik need koolid ja nende hoolekogud tahtnud oma lastele kehvemat haridust ülerahvastatud klassides, vaid ettepanekuid klasside suurendamiseks on koolidele teinud hoopis linnavalitsus, kes ei suutnud muul viisil kõigile lastele koolikohta pakkuda.
Siin ongi keskerakondliku saamatuse juur. Aastal 2016 oli Tallinna põhikoolides (sh erakoolides) 38 174 õpilast, seitse aastat hiljem oli neid 44 538, mis tähendab, et koolidesse lisandus ligi 6500 õpilast.
Selleks, et neile kõigile kvaliteetset haridust pakkuda, tulnuks ehitada kümme uut kooli. Mitu kooli ehitati Tallinnas kogu selle aja jooksul? Mitte ühtegi.
Linn säästis sellega igal aastal miljoneid, millega toita ebaefektiivset linnaaparaati ja hoida üleval tänaseks suletud linnameediat, kus linnajuhid said 2 miljoni euro eest aastas kiita iseennast suurepärase töö eest. Ent see tuli hariduse kvaliteedi arvelt.
Sammud probleemi lahendamiseks
Asume nüüd seda probleemi lahendama, et tagada õpetajatele normaalne töökeskkond ja lastele parim haridus. Järgmise üheksa aasta jooksul viime kõik Tallinna põhikooliklassid normaalsuurusesse.
Juba eelolevast septembrist komplekteerime me kõiki esimesi klasse arvestusega 24 õpilast. Eranditeks kvalifitseeruvad üksikud juhud, kus näiteks pere naaseb poolest õppeaastast välismaalt või jäetakse laps suvel klassikursust kordama.
Selle printsiibi jõustamiseks on erandite lubamise otsus edaspidi linnavalitsuse laual. Kui mõni kool soovib esimesse klassi panna rohkem kui 24 õpilast, tuleb seda põhjendada avalikult.
Klassisuuruste normaliseerimine eeldab suurusjärgus kümne täiendava klassikomplekti avamist. See nõuab nii täiendavat õpetajaressurssi kui ka kooliruumi.
Oleme eraldanud linnaeelarves pool miljonit eurot uute õpetajate palkamiseks. Ruumipuudust aitab leevendada Põhja-Tallinnas avatav täiesti uus Tallinna Põhjatähe Põhikool, kuna suur osa ülerahvastatud klassidest on just Põhja-Tallinnas ja kesklinnas.
Sellel aastal räägime ainult esimesest klassist, sest kiiremaks muutuseks ei ole ruumi ega ka vabu õpetajaid (ka üleminek eestikeelsele õppele eeldab uusi õpetajaid).
24 õpilase piirmäära jõustamiseks tuleb järgmisel üheksal aastal avada kümmekond uut klassi aastas, mis muidugi eeldab täiendavate koolide rajamist ka edaspidi.
Seepärast on uute koolide rajamine linnaeelarves selgelt fookuses: soovime juba sel aastal alustada Jakob Westholmi Gümnaasiumi juurdeehitusega, mis loob täiendavalt 250 õppekohta.
Töös on Kalamaja põhikooli juurdeehituse projekt, mis loob veel 135 õppekohta. Lisaks kavandame kahte uut põhikooli – Martsa põhikool Lasnamäel ja Pikaliiva põhikool Haaberstis, millega rajame üle 1500 täiendava põhikoolikoha. Need on lähima nelja aasta projektid.
Samas vajab Tallinna haridusvõrk pikemat strateegilist vaadet kui järgmised neli aastat. Tallinn on kasvav omavalitsus – täna elab siin 460 000 inimest, kuid prognooside kohaselt võib rahvaarv lähikümnenditel ulatuda 550 000-ni.
Kui enamikus Eestist seisavad omavalitsused silmitsi koolide sulgemisega õpilaste arvu vähenemise tõttu, siis Tallinna peamine väljakutse on vastupidine – kuidas tagada piisavalt kooli- ja lasteaiakohti, et peredele vajalikud teenused oleksid kättesaadavad.
Õnneks saame sündinud laste arvu põhjal üsna täpselt prognoosida, kui palju lapsi vajab koolikohta seitsme aasta pärast.
Keerulisem on aga ennustada, kui kiiresti toovad uued arendused piirkonda täiendavaid peresid. Just seetõttu on oluline terviklik linnaplaneerimine, kus haridusasutused arenevad koos uute elamupiirkondade ja nende elanikega.
Selleks seame edaspidi suuremate elamuarenduste eeltingimuseks haridusasutuste rajamise, mida arendajad ka kaasrahastavad. Lasteaedade puhul on sellised nõuded planeeringutes juba kehtestatud, kuid tulevikus soovime seda põhimõtet laiendada ka koolidele.
Tallinna haridusvõrgu probleemid ei ole tekkinud üleöö ning nende lahendamine nõuab järjepidevat ja pikaajalist tegutsemist. Meie eesmärk on tagada, et edaspidi areneb linn koos oma elanikega ning hariduse kvaliteet ei kannata poliitilise saamatuse tõttu.