Züleyxa Izmailova: arusaadav, miks sellise kliimapoliitika juures lapsi ei taheta

Rahvastiku järelkasvu pärast muretsevatele poliitikutele ei jõua ikka kohale, et kliimamuutus on eksistentsiaalseks ohuks kogu inimkonnale.

Käimasolev kiire eluslooduse kadu ohustab meie, majandust, ettevõtteid, toidujulgeolekut, inimeste tervist, sissetulekuid ja elukvaliteeti kogu maailmas ehk ka Eestis.

Poliitikud ja inimesed, kes alahindavad või isegi naeruvääristavad looduskaitsjate püüdlusi või suhtuvad majanduse ümberkorraldamise vajadusse pealiskaudselt, ilmselt ei mõista, et loodus on see, mis meid katab ja toidab – üle 50% globaalsest SKTst, mille majanduslik väärtus on ligi 44 triljonit dollarit, sõltub looduslikust kapitalist. Looduskapitali kahjustamine mõjutab kõige enam põllumajandust, kalandust, metsandust ning turismi, kuid selle mõju ulatub ka laiemalt majandussektoritesse, mis tuginevad loodusvaradele või sõltuvad stabiilsetest ilmastikutingimustest.

Globaalse kliimakriisi tõsidust mõistvad noored inimesed on tõsiselt mures ja tunnevad tuleviku suhtes suurt ärevust. Uuringute kohaselt on 78% Eesti elanikest mures kliimamuutuste tagajärgede pärast maailmas ning 68% usub, et need mõjutavad tulevikus negatiivselt nende elukvaliteeti.

Keegi ei taha kannatusi

Seetõttu on mõistetav, miks aina enamad noored pere loomist edasi lükkavad või sellest loobuvad. Keegi ei taha oma järeltulijatele kannatusi, mida ökosüsteemide kokkuvarisemise protsess ja inimesele eluks sobiva keskkonna kadumine põhjustab.

Euroopa Liit on teinud suuri samme, et võidelda kliimamuutuse ja selle mõjudega. Oleme välja arendanud ja kasutusele võtnud rohetehnoloogiaid, mis asendavad vana ja saastavat tööstust. Oleme pööranud Euroopa Liidu institutsioonide, aga ka erakapitalil põhinevate finantsasutuste tähelepanu sellele, et heitgaase emiteerivaid ettevõtteid pole eetiline toetada.

Ja kuigi koroona- ja inflatsioonikriis lõi riigijuhtidel silme eest kirjuks, tuleb oma tähelepanu nüüd taas ökoloogilisele olukorrale pöörata ja oma looduskapitali taastama asuda.

Jah, sõda Ukrainas ei ole läbi ja pinged Lähis-Idas suurenevad, kuid jättes kliima- ja keskkonnakriisist tulenevatele ohtudele õigeaegselt ja vajalikul määral reageerimata, suureneb tõenäosus, et globaalseid konflikte tuleb juurde.

Eesti võimalus

Meie ülesanne on hoida fookust Eesti rahva tuleviku kindlustamisel ja leida seekaudu võimalusi rahvusvaheliseks koostööks – esmalt Euroopa tasandil ja siis üle maailma. Eesti on olnud eeskujuks digiarengu vallas. Meie pingutused Vene agressiooni lõpetamiseks on samuti saanud tähelepanu ja kuni Ukraina võiduni ei tohi me oma panust vähendada.

Eesti suurim võimalus seisneb aga just süsinikuvaba ja taastava majanduse teerajajaks olemises. Turumajandust tuleb rakendada looduskeskkonna kaitseks. See tähendab uute ärimudelite ja teenuste arendamist, mis parandavad inimeste igapäevaelu samal ajal looduskapitali kasvatades.

Planetaarsetest piiridest lähtuvad tegevused peavad olema tähelepanu keskmes. See tagab nii meie endi kui ka meie partnerite ja liitlaste võime panna vastu välistele mõjuritele. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ei ohusta mitte ainult ökosüsteeme, vaid ka ettevõtlust ja majandust tervikuna. Mõlemad sõltuvad looduse elujõust ja taastevõimest.

Oleme kõik varahoidjad – kodanikud, ettevõtjad, valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes teevad igapäevaselt ostu- ja investeerimisotsuseid, mis mõjutavad meie kõigi ühist vara – planeedi biosfääri.

Lati alt läbi

Tänased koalitsioonierakonnad andsid oma valijatele kliimaseaduse koostamise tõotuse, kuid kliimakindla majanduse seadus välja pakutud kujul läheb lati alt läbi.

Kauaoodatud õigusselguse ja Eesti ühiskonna kliimakindlaks ehitamise asemel lükkab uus seadus reaalsete meetmete rakendamise aastate võrra edasi ja lubab saastamist isegi suurendada.Kindlustunde loomise asemel see hoopis kasvatab ebakindlust, tõstes vastutustundetult kõrgeks riski, et tulevaste põlvkondade heaolu tagamiseks vajaliku ökosüsteemi säilitamine kukub läbi. Selle hind on mõõtmatult suur. Kas oleme valmis mõne aasta pärast lugema raportit, mis seda kinnitab või teeme vajalikud otsused kohe?

Kas meie riigijuhid on alla andnud?

Endine kaitseväe juhataja Martin Herem kirjutas paar päeva tagasi, et teda üllatas ühe riigimehe „ettevaatlikkus“ riigikaitse rahastamise osas.

Heremit pani imestama, et riigimehe sõnul tuleks Eestil muu hulgas küsida, miks meie kaitsekulud peavad kerkima nelja protsendini SKP-st, kui mõned riigid pole jõudnud isegi kahe protsendi lähedale?

Sama retoorikat kuuleme ikka veel ka keskkonnaprobleemide lahendamise ja piisavate kliimapoliitiliste meetmete rakendamisest Eesti riigi tasemel ja ma julgen väita, et selles vaimus on kokku kirjutatud ka kliimaseadusest kliimakindla majanduse seaduseks digimuutunud eelnõu – miks meie midagi tegema peame, me oleme niigi tublid, las suured pingutavad – jättes ütlemata, et oma väiksusele vaatama oleme inimese kohta suurimate saastajate esirinnas.

Stabiilsuse hoidmiseks tuleb tegutseda julgelt ja läbimõeldult, peenhäälestatud munemine kiirelt süvenevas kliimakriisis lammutab usku paremast tulevikust.

Täielik sõltuvus

Me sõltume täielikult loodusest. Loodus varustab meid iga hapnikurikka hingetõmbe ja iga suutäie toiduga, mida sööme. Kliimamuutusest tulenevalt süveneb ka puhta vee ja toidu kasvatamiseks sobiva mulla puudus. Paljud looduslikud süsteemid on jõudnud lagunemise äärele. Ebastabiilsed ilmastikuolud juba rikuvad Eesti põllusaaki ja kiirenev kliimamuutus muudab põllumajandustootjate olukorra ainult hullemaks.

Selleks, et seni iseenesest mõistetavateks peetud hüved meile ka edaspidi võimaldatud oleksid, tuleb tegutseda teisiti. Tähelepanu peab kanduma ettevõtmistele ja tegevustele, mis aitavad looduse taastumisele kaasa – peame lõpetama või põhjalikult ümber kujundama loodust kahjustavad tegevused ning asendama need keskkonda taastavatega.

Valitsuse ülesanne on hoida inimeste usku paremasse homsesse. Kui Kaja Kallase juhtimisel kujunes Eesti Ukraina toetamise ja Kremli režiimi tõrjumise vankumatuks ja eesmärgipäraselt tegutsevaks jõuks, siis samasuguse sihikindlusega peame koondama jõupingutused, et ennetada kliimamuutuse kõige rängemaid tagajärgi. See pingutus väärib küünlaid. Sellest sõltub nii praeguste kui ka tulevaste põlvede käekäik ja heaolu. Samuti demokraatia tulevik.

POLIITKOLUMNIST | Züleyxa Izmailova: arusaadav, miks sellise kliimapoliitika juures lapsi ei taheta