Mu eaka ema Lasnamäe korteriühistu ees algasid suured ehitustööd sel kevadel. Vana asfalt kraabiti üles, tolmutati läbi suve, asfalteeriti ka kõige kuumematel päevadel ja sügiseks oli valminud uus majaesine maastik.
Lisandunud on ligi 30 uut parkimiskohta, ennekõike tänu senise roheala asfalteerimisele. Kõnniteed on korralikult sillutatud, trepikodade ees invaparkimiskohad, ligipääs uude parklasse telefoniautomaatikaga tõkkepuuga. Idülli ei sega ükski jalgratta kinnituskoht, rääkimata tähistatud rattateest või rattamajast. Tundub nagu abilinnapea Järvani ideaalmaastik.
Aga teate, mis peale roheala ja mitme suure kase veel kadus? Laste mänguväljak.
Jah, see oli kehvas seisus, sest see polnud oma 50-aastase ajaloo jooksul kordagi uuenduskuuri näinud. Jah, maja vanad elanikud, kes sinna kunagi oma peredele kooperatiivkorteri soetasid, on ammu laste ja isegi õues mängivate lastelaste ajastust möödas. Aga juurde ja asemele on kolinud uusi, nooremaid peresid, kes nüüd hommikuti oma lapsi autodesse pakivad.
Vanaemadel ja lastel siia asja ei ole
Kuigi tegu on mitte linna, vaid konkreetse ühistu projektiga, mille rahastamiseks koguti neljakohaline summa ka memmedelt, kes uhke parkla asemel oleks vajanud paari pinki, kus teel poodi puhata, on see nagu autokeskse linnaplaneerimise musternäide. Kulud on antud kanda kõigile elanikele, koht on kätte näidatud nõrgematele – vanaemadel ja lastel siia asja ei ole.
Nii nagu selle korteriühistu maa on napp, on see ka kogu linnas. Ühistu maal tehti autodele ruumi roheluse ja ennekõike laste arvelt. Samad valikud on ka linnaruumi jagamisel. Nii nagu siin ühistus maksid kõik elanikud kinni autoomanike mugavuse teiste arvelt, nii juhtub see ka linnas, kus eelistatakse laiu ja kiireid ehk hästi autosid läbilaskvaid teid teiste liiklejate vajadustele.
Sümbol lastevaenulikust linnaruumist
Arhitekt Karin Bachmann kirjeldas veenvalt, miks lapsed vajavad turvalisi tänavaid, kus mängida, avastada, suureks kasvada. Iseseisvast linnas liikumisest kasvab laste enesekindlus ja paljud eluks vajalikud oskused, aga ka vabaduse ja õnnetunne, nagu linnauurijad ja psühholoogid on tuvastanud.
See ühistu poolt unarusse jäetud ja siis parklaga asendatud mänguväljak on sümboolne näide lastevaenulikust linnaruumi (taand)arendamisest. See on ka selge sõnum: lapsed ei ole siia oodatud. Sõnum ühtlasi noortele peredele, kellele just sellises asukohas oleks esimese kodu soetamine jõukohane.
Isamaa ja abilinnapea Kristjan Järvan on küll sõnades suured iibe eest võitlejad, kuid see konkreetne pildike Tallinna äärelinnast iseloomustab hästi nende seni veel teadvustamata tegelikku dilemmat. Autokeskne VÕI lastesõbralik linnaruum. Häda on selles, et mõlemat ei saa.
Tahad pakkuda autojuhtidele kiiremat sõitu laiematel teedel, palju ja soodsaid parkimiskohti, tuleb see laste ruumi, liikumisvabaduse ja turvalisuse arvelt.
Kui tänav ei ole laste jaoks turvaline, tähendab see vanematele meeletut lisakulu laste sõidutamisele, mis omakorda spiraalina vähendab tänavate turvalisust veelgi. Seepärast on üks võti iibe tõstmisele lastesõbralikus linnaruumis, mitte laiemates-kiiremates autokoridorides.
Abilinnapealt ootan ametiülesannete täitmist ehk ühistranspordi arendamist nõnda, et Tallinnas saaks mugavalt ja turvaliselt liikuda ilma autota. Kui Tallinnast saab õnnelike laste linn, sünnib neid siia ka rohkem, sest tulevased vanemad – ennekõike emad – saavad olla kindlad, et ei veeda järgmist 18 aastat oma laste „taksojuhina“.
Maris Hellrand: Rohkem lapsi või rohkem autosid? Mõlemat ei saa