„Eestis on 73 protsenti naistest ja 32 protsenti meestest kogenud ööelus seksuaalset ahistamist. Need on jahmatavalt kõrged numbrid, mis üheltpoolt võivad näidata, et inimesed on oma õigustest ja privaatsusest väga teadlikud, kuid kindlasti ütlevad need numbrid, et turvalisus on valdkond, mida peab ööelus arendama,“ märgib Tallinna ööelu nõunik .
Berliinist puhkusreisilt naasnud kolleeg jagas mulle oma sealset peoõhtu kogemust. Ta ei soovinud mulle rääkida ei esinenud artistist ega pakutud kokteilidest, vaid sellest, kui turvaliselt tema ja ta sõbrannad end tundsid. Klubisse sisenedes teatati neile esmalt, et tegu on kohaga, kus ei ole ruumi rassismile, homofoobiale ega ahistamisele ning kui selle vastu eksitakse, juhatatakse valesti käitunud inimene ilma pikema jututa peolt välja. Minu kolleegile ja tema seltskonnale reeglid sobisid, nad maksid pileti ja läksid peole. Mõne hetke pärast tuli nende lähedusse võõras mees, kes tegi soovimatuid lähenemiskatseid. Kui mees juba teist korda tuli ning ignoreeris naiste palvet lahkuda, sekkus turvatöötaja ja palus mehel klubist väljuda.
Ja see oli hetk, kui mu kolleeg mõistis, et see ongi palju räägitud safer space ehk turvalisem ruum. Ööelu kontekstis tähendab see ennekõike vaimset ruumi või õhustikku, kust puuduvad eelarvamused, erapoolik suhtumine, konfliktid, kriitika või kedagi ähvardav tegevus. Kolleeg arutles edasi, et Eestist tulnud naisena ollakse paraku nii harjunud, et ööklubis läheneb keegi, kelle tähelepanu ei soovita, kuid isegi pärast korduvat vihjamist ei pruugi ahistaja mõista, et tema kohalolu on päriselt häiriv.
Muidugi on Tallinnas ja Eestis neid ööelu asutusi, kus igaühe turvalisus ja heaolu on tõstetud esikohale ning sellele oskavad tähelepanu pöörata ka asutuse töötajad, kuid need kohad on paraku veel vähemuses.
Eelmise aasta lõpus sotsiaalkindlustusameti poolt läbiviidud kiirküsitlusest ilmnes, et Eestis on 73 protsenti naistest ja 32 protsenti meestest kogenud ööelus seksuaalset ahistamist. Need on jahmatavalt kõrged numbrid, mis üheltpoolt võivad näidata, et inimesed on oma õigustest ja privaatsusest väga teadlikud, kuid kindlasti ütlevad need numbrid, et turvalisus on valdkond, mida peab ööelus arendama. Sellesse saavad panustada kõik osapooled pidutsejatest ja asutuste töötajatest politsei ja avaliku sektorini. Ja just seetõttu on Sotsiaalkindlustusameti Ohvriabi osakond koostöös Tallinna linnakantselei ja ööelu valdkonnaga ellu kutsunud seksuaalse ahistamise vastase kampaania ööelus.
Laialdane kampaania kutsub üles inimesi märkama, sekkuma ja aitama. Aga, mida siis märgata tuleks? Kus üldse jookseb piir flirtimise ja ahistamise vahel? See on tegelikult imelihtne –igasugune soovimatu, ühepoolne ja jõuetust tekitav lähenemine on ahistamine. Kui inimene ei anna nõusolekut tasuta joogile või pilkudele, ei soovi, et teda pildistatakse, ei lähe kaasa naljade, jutuajamise või komplimentidega, tõrjub lähenemiskatseid, puudutusi, kallistusi või kutset tantsule, tuleb seda austada. Vastasel juhul on tegu ahistamisega ning kõrvaltvaataja sekkumine igati õigustatud ja soovitatud.
Ja kui märkad ahistamist, siis kindlasti sekku ja paku ohvrile abi: kutsu ta kõrvale, paku tuge ja juhi ka asutuse töötaja tähelepanu olukorrale. Mida teadlikumad ja toetavamad on teised inimesed seda keerulisem on ahistajal oma tegevust jätkata.
Turvaline ööelu on kogukondlik otsus ja pingutus ning olen veendunud, et kui kõik sellesse omalt poolt panustavad on juba peagi ööelus seksuaalset ahistamist kogenud inimeste osakaal praegusest palju madalam. Tallinna öölinnapeana on turvalisus olnud minu üks põhilistest fookusest algusest peale. Turvaline ööelu peab olema tagatud kõigile ning selleks kutsun üles igaühte – märkama, sekkuma ja aitama.