Just sellise haritud, loodus- ja kultuurihuvilise külastaja jaoks, nagu Hiiumaale oodatakse, on rahvuspark atraktiivne kvaliteedimärk, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Maris Hellrand.

Mõned aastad tagasi tegin ühe suure Saksa telekanali jaoks filmi Kihnu majakavahist Ellyst. Elly pidas lisaks majakavahi ametile veel kodumajutust, tegi seepi ja jäätist, kudus troisid ja õpetas teistelegi, ehk kümme ametit nagu ikka Kihnu naistel.

Helistasin talle uuesti talvel, et kuulata, kuidas elu läheb. «Kuule, ehitame siin uusi tube,» vastas Elly, sest Saksamaalt hakkas äkitselt turistide päringuid tulema.

Kihnu eripära on selle saare tugev lugu, mis on tublisti erilisem kui igapäevane elu ise. Mitte hingemattev loodus või ainulaadsed vaatamisväärsused ei too rahvast Kihnule, vaid lugu «Euroopa viimasest matriarhaadist».

Rahvuspark on atraktiivne kvaliteedimärk just sellise haritud, loodus- ja kultuurihuvilise külastaja jaoks, nagu Hiiumaale oodatakse. Rahvuspark on lugu, mis kutsub süvenema ja avastama, aeglaselt ja südamega.

Mõned päevad tagasi jõudsid Saksa-Prantsuse telekanali Arte ekraanile dokumentaalfilmid sarjast «Baltikumi rahvuspargid», nende seas film Soomaa rahvuspargist ja Lahemaa rahvuspargist. Kumbki film ei räägi ainult putukatest ja sammaldest, pärlikarpidest ja karudest, vaid põhiliselt ikka inimestest, kes nendes rahvusparkides toimetavad. Aga sarja ajendiks on «rahvuspark», sest rahvuspark on lugu.

Rahvuspark toob õige turisti

Arvestades Arte haritud ja kultuurihuvilist vaatajaskonda, võib loota, et mõlema rahvuspargi külastamise vastu huvi lähiajal kasvab. Soomaast on viimase aasta jooksul tehtud filme ja saateid muidugi veel BBCs, National Geographicus, ZDFis ja paljudes teistes kanalites – nähtavus, mida ei Eesti riik ega ükski turismiettevõte ei jaksaks oma reklaamirahast kinni maksta. Tänu rahvuspargi staatusele, mis saadi 30 aastat tagasi vaid paari pühendunud inimese töö tulemusel, on märjast ja «majandamiseks» peaaegu kõlbmatust piirkonnast saanud turismimagnet ja elatise allikas paljudele inimestele. Seda ilma looduse varusid kulutamata ja kahjustamata.

Rahvuspark on atraktiivne kvaliteedimärk just sellise haritud, loodus- ja kultuurihuvilise külastaja jaoks, nagu Hiiumaale oodatakse. Rahvuspark on lugu, mis kutsub süvenema ja avastama, aeglaselt ja südamega. Aastaid on siin saarel olnud hirm «massturismi» ees, nii et senimaani ei ole meil siin ju isegi ühte korralikku reisibussitäit mahutavat hotelli. Massturismi ei ole ka Soomaal ega Lahemaal, ometi annab sealne loodusturism tööd ja leiba paljudele.

Loomulikult on Hiiumaast võimalik rääkida toredaid lugusid ka ilma rahvuspargi tiitlita. Teen seda isegi juba aastaid suurima rõõmuga – sel suvelgi tõin siia suurima Saksa telekanali ZDF võttegrupi, kelle kokku pandud Läänemere dokumentaal jõudis enam kui 10 miljoni vaatajani. Rahvuspargi näol tundub üks võimalik võimas lugu kogu oma lisanduvate võimalustega maas vedelevat.

Rahvuspark ei tähenda, et enam kuskil ei tohi oksaraagu murda või kogu saarel kõva häälega rääkida. Kuidagi on aga selline koletis seinale maalitud ja hiidlastes hirm keeldude ja piirangute ees tekitatud.

Nii Soomaal kui ka Lahemaal endiselt ehitatakse maju, peetakse põldu, korraldatakse festivale ja majandatakse metsasid. Käsmu on üks väheseid kasvava rahvastikuga külasid Eestis – keset Lahemaad, kus inimesed rahvuspargi piirangutega arvestama peavad. Äkki hoopis see kindlustunne, et kodumets jääb alles, tõmbab ligi?

Lageraied või kogukond?

Kogukonna vastuseis rahvuspargi ideele on müüt, sest tegelikult ei ole hiidlaste arvamust keegi mõõtnud. Vastuseis paistab välja suur, sest vastu olijad teevad oma arvamuse jõuliselt kuuldavaks. Enamasti on selle põhjuseks ikka konkreetsed isiklikud majandushuvid, mille eest seismine ongi iga inimese jaoks normaalne.

Aga ülejäänutel on õigus kriitilise meelega küsida, kas kõik vastuargumendid ikka lähtuvad parimast teadmisest ja üldsuse pikaajalistest huvidest? Kas praegune metsaraie maht toob Hiiumaale lubatud jõukuse?

Kogukonna vastuseis rahvuspargi ideele on müüt, sest tegelikult ei ole hiidlaste arvamust keegi mõõtnud. Vastuseis paistab välja suur, sest vastu olijad teevad oma arvamuse jõuliselt kuuldavaks.

Hiiumaalt veetakse massiliselt välja ümarpuitu ja haket, kohalikud ehitajad ostavad aga saarele «imporditud» materjali ehituspoest. Kohaliku materjali väärindamine siinsamas ei ole nähtavasti sama kasumlik kui selle välismaale kütteks saatmine. Hiiumaale jääb iga raiutud hektari kohta ainult väike osa sellest teenitud sissetulekust, sest enne kui see Rootsis vm ahju jõuab, on oma osa saanud harvesteri liisinguandja ehk pank, transpordiettevõtted, kütusemüüjad ja igasugu vahendajad. Tihti liigub mujale ka töömeeste maksutulu, sest üsna hoogsalt raiuvad siin metsades ka mandri ettevõtted.

Hiiumaale jääb muidugi ka keskkonnakulu. Nii rikutud elupaikade kui tulevikus kehvema puitmaterjali kujul. Tänaste arvutuste järgi annavad Eesti maad ja metsad rohkem süsinikdioksiidi välja kui seovad – selle eest saab Eesti maksumaksja vastavalt meie endi poolt kokkulepitule kopsaka arve. Et seda süsinikutrahvi kinni maksta, kukume surnud ringi – RMKd sunnitakse rohkem raiuma, et maksta dividende, millega kinni maksta trahve, mis tulenevad… liigsest raiumisest. Puidutööstus ja muud selle toiduahela lülid on vahepeal oma kasumid kätte saanud, trahvid jäävad maksumaksja kanda. Vaevalt see Eesti ja Hiiumaa inimeste huvides on.

Rahvuspark on pikemas vaates kindlasti ka majanduslikult tulusam kui lageraied. Hiiumaa saaks sellest oma uue loo teha, kui julgeks.

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Hiiu Leht.

MARIS HELLRAND ⟩ Rahvuspark on võimalus müüa Hiiumaa metsa nii, et see jääb raiumata