JAANIS PRII: Rohepööret vanal moel ellu ei vii

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud, kirjutab saarlane Jaanis Prii.

Läinud septembrikuud iseloomustas nii Postimehe veergudel, aga ka mujal meedias ja sotsiaalmeedias pühendumine kliimale ja rohepöördele. Ilmselt üks ajend oli kliimaseaduse väljatöötamise stardipauk, mille korraldas pretensioonika nimega ministeerium.

Mikk Salu heitis oma analüüsi alustades kliimaametnikele ette, et nad filosofeerivad liiga palju. Kuigi ma tema arvamustega suures osas nõustun, siis sellega ei tahaks väga päri olla. Või õigemini, sõltub vaatenurgast. Pigem on liiga palju mulli ja liiga vähe süsteemi, mida filosoofia just sellesse tegevusse peaks tooma.

Me ei leiuta ratast, isegi mitte jalgratast

Kui panna ministeeriumi nimeks kliimaministeerium, siis peaks selle asutuse esmalektüüriks olema kümme aastat tagasi ilmavalgust näinud «Eesti kliima minevikus ja tänapäeval». Raamatu eestvedaja ja koostaja oli Andres Tarand. Just selle mehe initsiatiiv viis ka kliimaseaduse eelkäijani, säästva arengu seaduseni. Tarand oli peaminister, tänu kellele selline seadus 1995. aastal kehtivaks koputati.

Riigi ja kohalikul tasandi rakenduskava rolli täitis Agenda 21. Seda puutus põgusalt ka minu essee «Rohekoidiku ootuses».

Toimuva valguses tundub seaduse ja sellest juhinduva ministeeriumi nimevalik veidi pretensioonikas. Aga no jah, iga põlvkonna lapsed vajavad oma mänguasju ja liivakasti ning kliima on ju ka sisekliima ministeeriumi kabinetis. Ning paljud riigid on just kliimaseaduse teed läinud.

Kui juba ajaloo radadele sai mindud, siis tuletaks meelde sellegi, et kliimamuutuste tajumises said pöördeliseks 1960.–1970. aastad. 1972 ilmus Rooma klubi koostatud «Kasvu piirid», mis visandas Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuringu najal meie kliima arengu aastatel 1900 kuni 2100. Seni on seal ette ennustatu ka suuremas osas paika pidanud.

Loomulikult oli sellelgi raamatul oma eellugu. 1957. aastal toimunud rahvusvahelisel geofüüsika aastaseminaril arutati üsna põhjalikult süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemise mõju atmosfääri soojenemisele.

Lüürikud ei jäänud füüsikutest maha. Seda, et meie ühiskond on omadega ummikusse jooksnud, tõdes väga eredalt Euroopa juurtega USA teadlane Herbert Marcuse, öeldes toona, 1964. aastal, oma väga kuulsas teoses «Ühemõõtmeline inimene» nii: «Tõepoolest kaasaegse ühiskonna kõige kõrgemalt arenenud piirkondades on sotsiaalsuse ülekandmine individuaalsetesse vajadustesse niivõrd tõhus, et nendevaheline erinevus näib olevat puhtteoreetiline. Kas tõesti on võimalik teha vahet massimeedial kui informatsiooni- ja meelelahutusinstrumendil ning kui manipulatsiooni ja sisendusvahendil? Sõiduauto tüütusel ja otstarbekusel?» Ühesõnaga, et iga mehe maja, auto ja naine peab olema sama hea või raas parem kui naabril, ja inimene on selle üle otsustamise andnud enda käest ühiskondliku arvamuse kätte.

1968. aastal toimusid Prantsusmaal üliõpilasrahutused, mille tulemusena muutus läänemaailma mentaalsus oluliselt: päevakorda kerkisid feminism, immigratsiooni küsimused, samasooliste õigused ning keskkonnakaitse. See oli aga ainult pinnapealne muutus. Märksa lihtsam on nõuda üliõpilastele vabadusi ja naistele rohkem õigusi, kui muuta raiskavat ühiskonda mitmemõõtmelisemaks.

Mõistesegadus

Meid, eestlasi, süüdistatakse sageli Euroopa Liidu pailapse püüdlustes. Et oleme paavstimad kui paavst ise, isegi kui see meile endile kasulik ei ole.

Euroopa Liidus ei ole seadusi, on määrused. Seega võib Euroopa kliimamäärust nimetada tinglikult ka Euroopa kliimaseaduseks. Sellele eelnes nn European Green Deal, mis peaks tähendama rohelepet. Pigem peaks aga kogu protsessi all mõistma kas kurssi või suunda. Me kasutame liiga rangeid termineid.

Ka Eestis on rida rohepööret käsitlevaid arengukavasid, strateegiaid ja muid dokumente, mis on omavahel kas vastuolus või on vanem uuemast lihtsalt maha jäänud. Sageli valitseb sealgi mõistesegadus, mille kliimaseadus peaks lahendama.

Vastutus üle põlvkondade

Kliimaprotsessi määratlemisel kerkib pinnale kolm põhiküsimust. Esmalt tuleks küsida, kas me peame tänase hetke teadmisi kliimaprotsessidest ja oma tegevusest olukorra parendamisel ammendavaks, et selle põhjal võtta seaduse tasandil vastu nii pikaajalise mõjuga otsuseid.

See seondub ka praegu nii aktuaalse õiguskindluse küsimusega. Kui riigikogu muutis mõni aasta tagasi vastu võetud seadusi olulisel määral, siis kahjustab see inimeste usku otsusetegijatesse ja otsustesse.

Kliimaseadusest tulenevad õigused ja kohustused puutuvad meid aga kuni 2050. aastani ja edasi. Näiteks kui me ei suuda fossiilkütuseid taastuvenergiaga piisavas tempos asendada, võidakse energia kättesaadavuse piiramisega (elektri ebamõistikult kallis hind, nagu see oli aasta tagasi, mingid karmid nõuded elamute kütteseadmetele jne) meie vabadusi ja õigusi rikkuda. Näiteks õigust eluasemele, liikumisvabadust jne. Muidugi on siin igas ajahetkes mingi oma taluvuspiir, mida me ette ei tea.

Kolmandaks, kui riik ei suuda hoida kliimaseadusega ette nähtud tempot, siis kahjustame tulevaste põlvede õigusi, sest oleme elanud liiga kaua liiga head elu nende arvelt. Või nagu sedastas Saksamaa konstitutsioonikohus sealse kliimaseaduse valguses praeguste ja järgnevate põlvkondade olukorda võrreldes, et eeliste ja koormiste jaotus nende vahel ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Ühel põlvkonnal ei tohi lubada kasutada ära suurt osa CO² eelarvest, nii et nemad kannavad suhteliselt väikest osa vähendamise koormast, kui see jätab järgnevatele põlvkondadele drastilise vähendamise koorma ning jätab need ilma olulistest vabadustest. Seega võib kliimaseadus tekitada pikki põlvkondadevahelisi vaidlusi.

See jutt läks nüüd väga teoreetiliseks, aga kokkuvõttes peame arvestama olukorra unikaalsusega ja ka sellega, et olukord pidevalt muutub.

Kogemused puuduvad

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud. Kõik varasemad pöörded või revolutsioonid on kulgenud ühiskonnas evolutsioonilisel teel.

Näiteks tööstuslik pööre või kui soovite, tööstusrevolutsioon, mis meid siiamaani veab, oli protsess, kus ühiskonna kasvav nõudlus, tehnoloogia arenev tase ja kasvav majandus liikusid käsikäes küll suhteliselt juhitamatult, kuid ühiskonnaseadusi järgides kindlas suunas.

Kui näiteks James Watt ja Matthew Boulton sõlmisid 1774. aastal koostöölepingu aurumootori tootmiseks (peetakse sageli esimeseks tööstuse arengukavaks maailmas), siis esimene aururong hakkas Inglismaa linnade vahel sõitma 1830. aastal. Eestisse jõudis raudtee 1870. aastal. Sada aastat võttis see protsess meie jaoks aega.

Nüüd aga on seaduse piits seljas – aurumasinalt tuleb elektrimasinale liikuda kolmekümne aastaga.

Siinkandis tuntakse sellist lähenemist viimati Lenini sõnastuses «Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine». Kuidas seda GOELRO plaani täideti, teavad nõukaaegsed inimesed hästi. Haavu lakume senini.

Kasvame ikka edasi

Majanduskasvu ootus pole kuhugi kadunud, vastupidi, Euroopa roheline kokkulepe ongi selle uue majanduskasvu strateegiaks.

Aga kas me siis kokkuhoiust ei räägi? Jah, kusagil (majade küttekulu) hoiame veidi kokku, aga energiat tarbime samapalju või rohkemgi. Peaasi, et see oleks taastuvenergia.

Segadust tekitabki see, et majanduse võtmes me räägime kasvust edasi, mingi koha peal aga kokkuhoiust. Nii ei saagi inimene aru, kas summa summarum on kahanemine või kasv. Peaks nagu mõlemad korraga olema.

Küsimus on, kas majandus saab lõputult kasvada? Sellele pole keegi selgelt vastanud, sest isegi see, mis on majandus, pole selge. Paljud majanduskasvu komponendid võivad õnneks olla ka kliimaneutraalsed.

Iga tegevuse, kauba või toote kliimamõjul näpuga järje ajamine tähendab aga sama peent arvepidamist, nagu tavapäraselt rahaga teeme. Environmental social governance ehk maakeeli tavaliselt kestlikkusraport tähendab sellist arvepidamist. Seega saame peatselt topelt raamatupidamise. Kas see pingutus ennast õigustab?

Õpime laeva mitte ainult juhtima, vaid ka ehitama

Minu arvates on püüdlused reguleerida kliimaarenguid ühelt poolt seaduse ja sellega kaasnevate repressiivmeetmetega (lõivud, tasud, trahvis, karistused) ning teiselt poolt eelviidatud topelt raamatupidamisega liiga bürokraatlik ja ressursimahukas.

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

Kuigi kõlab suureliselt, siis see tagaks meie riigi, rahvuse, majanduse ja keskkonna kestmajäämise. Ja lahendaks ka riigi liigse bürokraatia ja eelarve kitsikuse.

Kui me seda kompleksülesannet ei suuda piisavalt üldistada, et taandada see arusaadavaks mudeliks, siis kukume läbi. Ühiskond lihtsalt ei tule toime järgmise kihiga, mida sellele tahame peale ehitada.

Ükski olemasolev mõte ja lähenemine ei ole vale. Neid ei tohi üle parda visata, aga peame õppima ehitama uut laeva.

Juhtimist ja ühiskonnamudelit on sageli võrreldud laevaga. Juba Platon kasutas seda võrdpilti ning rõhutas, et demokraatia võib muutuda kaootiliseks ja ebastabiilseks, kui seda ei juhita nõuetekohaselt ja kui puuduvad tugevad institutsioonid, mis suudaksid tagada stabiilsuse ja korra. Aga mitte Platoni demokraatia kriitikal ei taha ma peatuda.

See, kes laeval korraldusi jagab, on inimeste kokkuleppe ja töökorralduse küsimus. Sellest aga üksinda ei piisa. Vaja on ka mõista, kuidas laev on ehitatud ja vajadusel see ümber ehitada.

Kui tulid esimesed aurulaevad, pärast kütteõliga sõitvad laevad, siis esialgu ehitati neid samamoodi, nagu oldi harjutud ehitama purjelaevu. Need nägid algul üsna sarnased välja. Ajapikku aga kohanes ka laeva kuju ja kõik muu uute jõusedmetega. See kohanemine võttis aega. Aga praegu suudame tavapäraseid laevu päris hästi ehitada. Need peavad reeglina vastu ka suurima lainetuse. Estonia oli kurb erand selles reas.

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

Nüüd on aga olukord muutunud. Räägime taastuvenergiast, tahame uuesti tuult kasutama hakata. Ja piltlikult ehitame omale ka ilusa purjelaeva. Esialgu oli sellega parajas tuules ja sileda veega mõnus seilata. Siis aga tuul tugevnes ja sattusime hätta. Me üldiselt teame, mida teha, et on vaja tormis purje pinda vähendada, aga ei oska enam, kuidas seda teha.

Esialgu tundub hea idee, kui inimesel on mitu laeva. Üks suuremate purjedega ja vaiksema vee peal sõitmiseks, ning teine väiksemate purjedega tugevama tuule puhuks. Aga see lahendus ei toimi, sest me ei saa laeva vahetada, kui muutuvad välistegurid ehk ilm. Pole võimalik minna poolel teel sadamasse alust vahetama.

Laevaga on lihtne. Purjetamisoskus ja purjelaevade ehitamine on küll väikeses kogukonnas, aga siiski säilinud, ja on inimesi, kes teavad, mis on purjede rehvimine ja kuidas seda teha.

Ühiskonna ja riigiga on keerulisem. Oleme unustanud need võimalused ja võtted, kuidas purje pinda vajadusele vastavalt muuta. Õigemini, kuna riik on võrreldes aasatuhandete vanuse meresõidukogemusega üsna noor, siis pole me oskusi niivõrd unustanud, kui polegi kõike veel ära õppinud.

Kirjeldatud ajal, kui purjelaevade asemele tulid aurulaevad, jäid laevadele ka mastid ja purjed peale, sest süsi oli kallis, tuul aga tasuta. Olnud siis üks kapten, kes suure mere peal sõitis auruga, kui aga sadamasse tuli silduda, siis tõmbas purjed üles. Talle oli purje all liikumine loomulikum viis.

Nüüd oleme hädas, et torm on merel, aga meil pole enam hagu, sütt ja naftat, mida ahju ajada. Isegi kapteni piip ei päästa. Samas on purjed, mida saab kasutada, täiesti olemas, aga näe, kasutada ei oska.

See ei olnud vihje ainult meretuuleparkidele, vaid kogu rohepöördele – praeguseni püüame meeleheitlikult hoida ja veidi kohendada vana ehituse laeva, selmet mõelda laevaehitusele.

Pareto reegel pole kadunud

Kui reaalteadustes, nagu matemaatikas ja füüsikas, on tavapärane teoreemi tõestada, siis sotsiaalteadustes on see märksa keerulisem. Samas valitsevad siingi reeglid, mis on korduvad ja leidnud palju kinnitusi. Üks neist on Pareto printsiip. Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto avastas ülemöödunud sajandi lõpus, et 20 protsendil elanikest on 80 protsenti riiki jõukusest ja nad loovad seda. Seda seaduspärasust hakati võrdlema ja jälgima, ning selgus, et reegel kehtib mitte ainult inimühiskonna paljude olukordade puhul, vaid sageli ka looduses üldse. Näiteks taimede saagikuse puhul annab sageli 20 protsenti taimedest 80 protsenti protsenti saagist.

Miks peaks Pareto printsiipi arvestama kliimaseaduse koostamisel? Sellepärast, et sealgi kipub see kehtima. See tähendab seda, et 20 protsenti meie kliimaalastest tegevustest toob 80 protsenti tulemusest. Ole vaid detektiiv ja tuvasta, mis on need tegevused. 80 protsenti meie kliimatõmblemisest on peaaegu tulutu ehk toob väikese tulemuse. See on lihtsalt õhu võngutamine.

Paar praktilist näidet. Esmalt tuule tallamisest.

Teame ministrite ja ministeeriumiametnike palka. Nüüd nad pool aastat arutasid, vaidlesid ja kauplesid automaksu üle. Kas selle eesmärk on paisata õhku vähem CO², koguda riigieelarvesse raha või korrastada autoregistrit?

Võimalik, et tänu automaksule leiame Eestimaa pealt mõne veel sõitva masina, mis maksu pärast vanarauaks ja utiili läheb. Enamik aga jääb ja nende eest makstakse maksu. Ja kuna need masinad on selle indulgentsiga oma patu keskkonna ja kliima ees lunastanud, siis võivad nad veel rohkem sõita ja keskkonda reostada – vähemalt on südametunnistus puhas.

Tehnoloogiausk jäätmemajanduse näitel

Paljas tehnoloogiausk ei ole meid paljudes kitsaskohtades seni aidanud ja ei aita ka edaspidi. ETVs jooksis hiljuti väga hea film, «Taaskasutusmüüt». See Saksamaa, Taani, Rootsi, Norra, Jaapan, Kanada, Suurbritannia koostööna valminud film lõppes hea tõdemusega. Plasti ja pakendi taaskasutust peetakse imerohuks, mis võimaldab tootjatel saada üha enam kasumit ja jätab tarbijale hea tunde. Sa ostad pakendit ja viskad selle rahuliku südamega prügikasti – ringmajandustehnoloogia lahendab selle probleemi. Paraku aga läheb meie pakendist suurem osa ikka põletuseks. Praegusel kujul on taaskasutus teine mõtteline patukahetsuskiri.

Jäätmed on tohutu energia, mille tootmine (pakend) ja kokkukogumine (jäätmekäitlus) ei korva seda vähest, mida selle ahju ajamisest saame. Rääkimata muust kaasnevast kahjust, nagu plastireostus jne.

Olmejäätmetest on lõviosa pakend. Kui see kokku koguda, siis jääb olmejäätmetest järele veel vaid tuhk ja tolm.

Meie olmejäätmete ringlusesse võtu määr on juba aastaid tammunud 30 protsendi ümber. Nii on see olnud viimased kümmekond aastat. Jah, enne seda oli ringluse osakaal veelgi väiksem. Eesti on aga võtnud kohustuse, et 2025. aastast tuleb ringlusse panna vähemalt 55 protsenti kodumajapidamisest pärinevaid olmejäätmeid. Ja siis samas tempos edasi, ehk 2030. aastaks tuleb ringlusse võtta 60 ning 2035. aastast 65 protsenti olmejäätmetest.

Kas kliimaseadus on see imeregulatsioon, mis paneb meie pakendi ringlusesse? Sellisel juhul tuleks ministeeriumisse võtta tööle trobikond nõidu ja posijat. Alternatiiv on mõelda, mida teisiti teha.

Jälle see tuul

Nii majanduslikult, Eesti majanduse käekäiku kui ka kliimaeesmärke silmas pidades on vaja vähendada elektri tootmist põletamise teel. Olgu see siis põlevkivi, prügi või puit. Energiat tuleb toota sealt, kus see niikuinii olemas – päike ja tema teisend ehk tuul.

Kuna meie laiuskraadil katab päikeseenergia elektri vajadust vaid suvel, ei aitaks isegi see, kui kogu oma maa päikesepaneelidega katame. Seega on lahendus tuules ja salvestusseadmetes.

Oleme oma maismaa täitnud majade, kaitsealade ja piirangutega ning tuulele on jäänud vabaks vaid meri. Seega on vaja tuulepargid kännu tagant lahti saada. Äkki on see too Pareto 20 protsenti, mis meie eesmärgi täidab.

Riik peab siiski õla alla panema

Võimalik, et oleme jõudnud arenguetappi, kus ettevõtlus kõiki probleeme üksi, ilma riigi abita lahendada ei suudagi. Aasta tagasi oli tööstusel nutulaul, et muu Euroopa toetab oma tööstust, maksab energiale peale, meie ei tee aga midagi. Võib olla tehti toona õige valik. See oli aeg, kus vana mudel ehk odav toore ja energia Venemaalt enam ei töötanud. Vajame targemaid lahendusi.

Uus majandus, mis kliimaväärikalt rikkust toodab, peab saama teatud piirini riigi tuge. Seda vajavad paljud ettevõtted näiteks oma toodete ekspordigarantiidena. Riiklikud ekspordi laenutagatised ehk nn Hermes Cover sai Saksamaal alguse 1949. aastal. Ilmselt oleme meiegi oma eluga sinnamaani jõudnud.

Sarnane probleem on ka taastuvenergia hinnalae ja hinnapõrandaga. Need on eduka kliimapoliitika nurgakivid. Ainult nii tekib meil uus roheline tööstus.

Laevaehitajate juurde tagasi

Kuidas siis ehitada sellist majandusmudelit, mis integreeriks endasse rohepöörde ilma liigse bürokraatia ja ülereguleerimiseta nii, et Eesti inimene end vaeseks ei maksaks?

Vastus on, et ei tea. Aga pole hullu. Platon ka ei teadnud, kuidas demokraatiat toimivaks lihvida. Aga näe, aega kulus, aga hakkama saime. Nüüd pole aga nii palju aega. Samas on meil kliimaministeerium, tehisaru ja muud abivahendid.

Aga kindel on see, et ilma Platonita me läbi ei saa. Ainus, mida nii kauge maa tagant temalt õppida võime, on kriitika. Julm ja halastamatu enesekriitika. Tõdemus, et vanal moel me eesmärgini ei jõua. Laev tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna.

JAANIS PRII ⟩ Rohepööret vanal moel ellu ei vii