Kliimaministeeriumi otsuse alusel vähendati Eestis turba kaevandamise alasid. Kui majanduse jätkusuutlikkuse tagamise ja looduskaitse vaatest tuleks turvast kaevandada senisest veelgi väiksemal alal, siis turbakaevandajaid ühendava liidu seisukoha järgi on tegu ränga ettevõtlusele seatud piiranguga.

Selle seisukohaga ei saa aga nõustuda, kuna kehtivate kaevanduslubade alusel võib kaevandamist samas mahus jätkata veel mitu aastakümmet.

Turbaliidu sõnumist jääb mulje, justkui soovib liit lisaks kaevandatud turbale ka kaasnevat heidet osaliselt eksportida. Rahvusvaheline metoodika sellist arvestust siiski ei võimalda.

Kokkulepitud reeglite alusel jääb heide maavara kaevandaja riiki olenemata sellest, mida sellega importivas riigis tehakse. Sama lugu on ka näiteks puiduga: puude raiumise tõttu vähenev metsatagavara ja seeläbi metsadest välja viidud süsinik kajastub Eesti bilansis, mitte riigis, kus sellest pressitud graanulid ahju lükati.

Poliitikat tuleb muuta

Olen nõus, et oleks õiglasem, kui heitearvestus kajastuks ka importiva riigi bilansis. See aitaks kaasa kliimapoliitika tõhustamisele, suurendaks läbipaistvust ja soodustaks maavarasid ekspluateerivaid tööstusi tootmisahelaid keskkonnasäästlikumaks muutma.

See aga vajab Euroopa Liidu liikmesriikide üleseid arutelusid ja loodan, et kliimaministeeriumis on vastavad protsessid töös. Lohutuseks võib turbaliit siiski nentida, et kliimaministri määrusega ei piirata juba avatud maardlate kaevemahtusid, lihtsalt uusi kaevandusi ei saa enam nii palju avada.

Kliimakriisi olukorras on seda rohkem kui küll, sest tasakaalus ei pea olema mitte ainult riigi finantseelarve, vaid ka süsinikueelarve. Praegu seovad Eesti metsad ja märgalad vähem süsinikku, kui nende majandamise käigus õhku paisatakse. Kulutame loodusressurssi rohkem, kui see end taastoota jõuab.

Majanduse konkurentsivõime parandamiseks peame oma maavarasid õiglaselt hinnastama. Senine poliitika, kus ühisvara kaevandamise tulud saab eraettevõte, aga kaevandamise käigus tekitatud kahjud jäävad ühiskonna kanda, hakkab paratamatult muutuma.

Ideaalis võiks Eesti oma varasid toorainena eksportivast riigist areneda riigiks, kuhu jääks ka ühise maavara kohapeal väärindamisega loodud tulu. Senine poliitika on soosinud turba kaevandamist ja selle toormena välja vedamist.

Tänu Eestist odavalt saadud maavarale luuakse lisandväärtust aga hoopis ekspordi sihtriigis. Meil on vaja mõelda sellele, kuidas olla kohalikul tasemel suuremal määral isemajandav ja kuidas meie riigipiiridesse jääva looduse antud ressursse kohapeal rohkem väärindada.