Saab liialdamata öelda, et siseturvalisuse valdkonnas käivad juba reaalsed lahingud. Räägime siis küberrünnakutest, hübriidsõjast, piirikaitsest või mõjutustegevusest.

Riigi julgeolekut tuleb vaadata terviklikult. Kui lähtume loogikast, et praeguses julgeolekuolukorras tuleb riigikaitset eelarvekärbetest säästa, peab see laienema ka siseturvalisusele.
Esiteks on see osa laiast riigikaitsekäsitlusest, teiseks pistavad siseturvalisust tagavad asutused juba praegu rinda meile nähtamatute lahingutega ning kolmandaks – siseturvalisuses kord juba kärbitud võimekuste taastamine võib hiljem võtta aastaid ja vahepealsed tagajärjed võivad minna riigile mitu korda kulukamaks kui praegu saavutatav sääst. Riigi elanike turvatunde murenemisest rääkimata.

Rahaliselt keerulises olukorras tuleb kindlasti kokkuhoiukohti otsida, kuid kärpeid ei tohi teha pimesi, nii et me ei teadvusta endale nende vahetuid tagajärgi ega näiteks seda, et tulevikus võivad praegused kärped minna meile mitu korda kallimaks kui saavutatav ajutine sääst. Siseturvalisus on ilmselgelt valdkond, kus mis tahes kärpimisega tuleb olla eriti ettevaatlik – seda nii praeguse julgeolekuolukorra ja väljakutsete tõttu kui ka seepärast, et mis tahes siseturvalisuse valdkonna kärbetel on väga pika vinnaga mõju, mida ei saa hiljem riigi rahalise olukorra paranedes kohe leevendada.

Riigieelarve kontekstis võimalikest kulukärbetest rääkides on seni selgelt välistatud kärped riigikaitses, sest kõigile on iseenesestmõistetav, et praeguses olukorras me selles vallas kärpeid teha ei tohiks. Probleem on aga selles, et riigikaitse all on seni mõeldud ainult otsest sõjalist riigikaitset. Seevastu alles mullu veebruaris kinnitas riigikogu Eesti julgeolekupoliitika alusdokumendi, mis sätestab üheselt: Eesti lähtub riigikaitse laiast käsitlusest, mis koondab sõjalised ja mittesõjalised võimed. Sealjuures on riiklikus alusdokumendis eraldi välja toodud sisejulgeolek ja siseturvalisus ning riigi ja ühiskonna toimepidavuse tagamine.

Seega ei tohiks kellelegi tulla ootamatult seisukoht, et lisaks sõjalisele riigikaitsele jääks kärbetest puutumata siseturvalisus. Kui sõjaline riigikaitse on praeguses olukorras sõjalise rünnaku ohu ennetamine ja heidutus läbi ulatuslike õppuste, liitlassuhete ja kaitserelvastuse hankimise, siis saab liialdamata öelda, et siseturvalisuse valdkonnas käivad juba reaalsed lahingud. Räägime siis küberrünnakutest, hübriidsõjast, piirikaitsest või mõjutustegevusest. Neid lahinguid ei tõrjuta rakettide või soomukitega. Tavainimesele jäävad need lahingud nähtamatuks just seepärast, et meie siseturvalisuse valdkond tuleb ka piiratud ressursside juures oma ülesannetega väga hästi toime.

Aga ärme piirdume ainult igapäevase tegevusega. Päästeametile on valitsus andnud ülesandeks sisuliselt lähiaastatel ehitada taas üles aastakümneid unaruses olnud elanikkonnakaitse. Sellele on ka selge avalik ootus – oleme ju Venemaa agressiooni Ukrainas jälgides näinud, kuidas lahingutegevus rindel on üks asi, kuid sisuliselt igapäevased on ka Venemaa rünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna vastu tagalas. Ukraina vastupanuvõimet rindel toetab just nimelt kindel tagala tänu võimekatele päästjatele ja politseinikele, kes suudavad tagada inimeste turvalisuse ning neid rünnakute korral aidata ja juhendada. Paar kuud tagasi oli mul Lvivis au osaleda sealse päästekolledži lõpuaktusel. Sõja-aastatel on päästjad teeninud Ukraina rahva seas hüüdnime relvadeta superkangelased, sest just nende töö on aidanud Ukraina riigil ja rahval edasi toimida.

Õppetunnid sõdivast riigist kinnitavad: siseturvalisus, kriisivalmidus ja elanikkonnakaitse on riigi julgeoleku lahutamatud osad ning need pole ainult päästjad ja politseinikud, vaid ka näiteks häirekeskuse töötajad, kes on kriisi või häda korral elanikele esmane kontakt ja usaldusväärne infoallikas; infosüsteemid, millest sõltub kogu siseturvalisuse toimimine. Rääkimata kaitsepolitseiametist, mis tegeleb kogu aeg vaenuliku mõjutustegevuse tõrjumise ja ennetamisega.

Praeguses olukorras ei saa riik vaadelda julgeolekut kitsalt sõjalise riigikaitse aspektist. Seda mõistab ka Soome valitsus, kes politsei, piirivalve ja kaitsepolitsei valusatest kärbetest puutumata jätab. Kuid samuti algab julgeolek riigi elanike igapäevasest turvatundest, teadmisest, et riik on olemas ning valmis ja võimeline appi tulema. Sealjuures on meie politseija piirivalveamet (PPA) Euroopa Liidu tõhusamaid, sest politseiametnike arv elaniku kohta on Eestis üks väiksemaid. Võtkem siin veel arvesse, et PPA alla kuuluvad piirivalve ja migratsioon, mis enamikus teistes riikides on eraldiseisvad asutused. Arvestades, et PPA on koos päästeameti ja häirekeskusega Eesti elanike seas kõige enam usaldatud asutus, tuleb öelda, et piiratud ressursside juures on tehtud väga head tööd. Aga kas me tõesti tahame praegu hakata siseturvalisuses otsima piiri tõhususe ja hapruse vahel?

Paraku tulevad igasugused kärped pahatihti väiksemate linnade ja maapiirkondade arvelt. Paarist patrullist kahe maapiirkonna peale saab üks. Juba praegu saab politsei ressursinappuse tõttu keskenduda vaid suurema mõjuga kuritegude uurimisele ning varguste, ähvarduste või kelmustega ta sisuliselt enam tegeleda ei jõua. Need juba kärbitud võimekused on ju ka tegelikult mõra meie igapäevases turvatundes. Politsei maapiirkondades kohaloleku vähenedes suureneb aastatega karistamatuse tunne, mis väljendub halvemas liiklusolukorras ja arvukamates pisikuritegudes. Suures plaanis tähendakski politsei võimekuste kärpimine seda, et jõudu jätkub ainult keerulisematele juhtumitele, milleks ressursid tulevad näiteks ennetustegevuse arvelt. Praegusel ennetustegevuste kärpimisel on aga mitu korda kõrgem hind tulevikus – räägime siis näiteks lähisuhtevägivallast või narkoennetusest.

Peame mõtlema ka sellele, mis kindlustunnet pakume riigina oma siseturvalisuse tagajatele. Tunnustus, tänu ja lugupidamine on olulised, aga nendega ei maksa kodulaenu ega kata lauda. Siseturvalisust kärpides riskime sellega, et ebakindlusest tingitud lahkumine siseturvalisuse valdkonnast taas hoogustub, samas kui juurdekasv valdkonnas on vaevaline. Pole ka imestada: mis motivatsioon on näiteks tänastel koolilõpetajatel kaaluda päästja või politsei eriala, kui isegi sellises julgeolekuolukorras oodatakse siseturvalisuselt kärpeid? Kui praegused päästjad ja politseinikud hakkavad ebakindlusest tööturul ringi vaatama ning samas uusi õppureid peale ei tule, siis kust võtame aasta-paari pärast uued ja hea väljaõppega inimesed siseturvalisust tagama?
Siseturvalisuse asutused on oma töös tõhusad, edukad ja usaldusväärsed, kuid see ei tähenda, et sealt tuleks otsida kärpeid. Lisaks igapäevasele turvatunde tagamisele ja ennetustööle peab riigil olema piisavalt ressursse, et reageerida kriisidele ja eriolukordadele – olgu siinsamas Eestis või vajaduse korral appi minnes naabritele ja sõpradele Euroopas. Nii laiapindse riigikaitse ja kriisivalmiduse kui ka elanikkonna igapäevase turvatunde mõttes tuleks mis tahes ulatuslik kärbe siseturvalisuses väga soolase hinnaga.

VOOTELE PÄI ⟩ Siseturvalisuse kärped läheks tulevikus kulukaks