Kõik, mis on Eestis seotud elukeskkonnaga sarnaneb järjest enam mingi Monty Phytoni absurdisketšiga, mille orwellik äraspidisus ei tekita naljatuju. Üheks ilmekaks näiteks on metsapoliitika.
18. märtsil peeti kliimaministeeriumi näiliselt igaval teemal – kasvuhoonegaaside inventuuri tulemused – maha pressikonverents. Meedia seda eriti ei kajastanud. Seal käidi välja oluline sõnum, aga kahjuks kallutatud kujul. Nimelt vähenes aastatel 2022-2023 Eesti kasvuhoonegaaside heide 9% ja oleks vähenenud isegi 23% kui maakasutuses, eriti metsanduses, oleks otsuseid tehtud varem.
Absurdi meistriklassi kuulus põhjendus, miks tekitab mets meil sedavõrd palju kliimasoojenemist. LULUCFi koordinaator Janika Laht nentis Aktuaalses Kaameras, et probleem on metsade vanuses: „Ajaloolise taaga tõttu on meie metsad üsna vanad. Ligi 40 protsenti puistutest on vanemad kui 60 aastat, mis tähendab, et neid on vaja majandada. Ja kui tahame iga-aastast täiendavat süsiniku sidumist, siis loomulikult oleks sinna nooremapoolset kiirekasvulist metsa vaja.“
Sisuliselt ütles ta seda, et kui me laseme metsadel looduslikult kasvada, siis tekitab see kliimasoojenemist ja neid lausa peab võimalikult kiiresti maha võtma, et nö looduslik mets meile kliimahäda kaela ei tooks. Ehk siis vanad looduslikud metsad on saatanast ning nende tõttu on CO2 sidumist keskkonnas liiga vähe. Justkui peaks olema kahju, et metsatööstus on oma harvesteridega viivitanud ja pole suutnud meid seni päästa loodusliku keskkonna kurjast plaanist paisata keskkonda sedavõrd palju CO2, et kliima soojenemine viib meid eksistentsiaalsesse kriisi. Oot-oot, aga puud ju seovad CO2 ja eritavad hapniku, või kuidas? Mõte jookseb kinni. Kas pole Orwelli düstoopiale sarnane absurd?
Lisaks toodi sel pressikonverentsil välja kaks metsaga seotud valukohta, milleks on liiga suur raiemaht ja see, et puidust kestvustooted seovad järjest vähem kasvuhoonegaase (seda ei selgitatud, aga kõik tooted ju kunagi lagunevad ja neis seotud süsinik jõuab atmosfääri). Paraku jäi need mainimised suurema tähelepanuta.
LULUCFi järgi on oluline keskmine puidu varu hektaril, mis on Eestis juba pikka aega mittesäästliku metsamajanduse pärast vähenenud. Loomulikult ei leia LULUCF, et metsa ei tohi majandada, otse vastupidi, ainult et seda tuleb teha säästlikult ja keskkonda alalhoidvalt.
Väga veider oli ka LULUCFi koordinaatori arvamus, et intensiivset metsandust, seega ka üleraiet ei olegi võimalik vähendada. Seetõttu pole riigil, loe maksumaksjal, teha muud kui kulutada kümneid miljoneid eurosid, et pidada üleval keskkonnale üle jõu käivat metsatööstust.
Tegelikult on raieintensiivsuse vähendamine sama võimalik kui kunagi oli selle lubamine. Vaja on vaid poliitilist tahet muuta ära vastavad seadusepügalad, näiteks tõsta raieküpsuse vanusepiire ja/või lõpetada meetripõhine raie.
Metsatööstuse ja metsa väljavaated
Mida tähendab see metsatööstusele? See toob kaasa mahu kokkutõmbumise piiridesse, mida Eesti keskkond välja kannatab. Kindlasti pole see tööstusele lihtne, aga on paratamatu, kui me tahame oma elukeskkonda säilitada. Liiga pikka aega on metsatööstus kui leivataigen anumast keskkonna piiridest välja paisunud.
Investeeringuid on tehtud suurema tööstuse jaoks kui Eestis ruumi on ja nüüd ollakse hädas. Puidutooret lihtsalt pole kusagilt juurde tulemas. Eriti nutuseks teeb metsatööstusele olukorra toorme sissevoolu lõppemine Venemaalt ja Valgevenest, mille hinnanguline maht aastas oli miljon tihumeetrit.
Kuidas edasi? Üheks võimaluseks on algatada riiklik programm, et kujundada metsatööstussektor ümber nii, et võimalikult vähe saaksid pihta kohalikud inimesed. Nii väldiksime vigu, mis tehti põlevkivitööstusega, kus probleemid oli aastakümneid teada, aga nendega ei tegeletud õigeaegselt. Peaksime liikuma edasi viisil, kus vähema ja kestlikuma raiumisega saab rohkem teenida. See eeldaks kastist välja mõtlemist. Aga mõtlemine on raske…
Teiseks võimaluseks on sektori agoonia pikendamine. See tähendab toormenälja rahuldamist, tehes metsaraie kättesaadavamaks kaitsealadel, rohekoridorides ja kogukonnametsades. See tähendab mittearvestamist keskkonnaga, metsa ökoloogiliste funktsioonidega ja sotsiaalse tähendusega. Just seda peavad ilmselt koalitsioonipoliitikud silmas kui nad räägivad looduskaitse lihtsustamisest. Ülepaisutatud metsatööstust aitab see aga lühiajaliselt. Eesti metsavarud on üleraiumise tõttu juba mõnda aega vähenenud.
Metsatöösturist Eesti 200 saadik Tarmo Tamm sidus hiljuti oma arvamusloos küüniliselt metsatööstuse ambitsiooni sõjaks valmistumisega ja võttis suuna jätkusuutmatusele: muuta vähemalt 70% Eesti metsast metsatööstuse mängumaaks, kaotada raievanus, teha looduskaitse piiranguvööndis lageraideid 2 hektari suuruste lankidena, jätta trahvimäärad metsa väärkasutuse eest praeguseks naeruväärseks muutunud tasemele ja rajada istandusi piiranguteta. Äge, eks.
Võib vaid oletada väheste ärihuvidest hooliva koalitsiooni järgmisi samme. Pakun välja järgmised:
- Valitsusremondi käigus viiakse kõik metsa puutuv majandusministeeriumi alla, et vältida juhuslikku võimalust, et keskkonna- või kogukonnahuvid hakkaksid segama metsatööstuse omasid.
- Kuskilt, näiteks erametsaseltsilt, mis on metsatööstuse hääletoru, tulevad peaministri nõukojale ettepanekud „metsanduse bürokraatia ja piiride leevendamiseks.“ Need, oh üllatust, sarnanevad väga Tarmo Tamme mõtetega.
- Nõukoda järgib ühe oma liikme, metsatööstur Raul Kirjaneni seisukohti. Kuidas on sellises olukorras huvide konfliktiga – kas metsatööstur on sedavõrd võimekas mõistma, kus on tema ja kus avalikud huvid?
Mis oleks selle kõige tulemus? Meie looduskeskkond taandub, metsad asenduvad istandustega, elurikkus kaob, kogukonnad nii maal kui linnas võõrduvad veelgi oma riigist. Viimane on väga halb kaitsevalmiduse tähenduses. Samuti suureneb kasvuhoonegaaside heide, mis toob Eestile kõrgemad trahvid, mis tuleb meil kõigil ühiselt kinni maksta. Ja ülepaisutatud metsatööstus saaks kõike ohvriks tuues muutunud olukorras muutumatult, kuid lühiajaliselt edasi toimetada.