Saja aasta eest, 1. detsembril 1924. aastal ebaõnnestus Eestis Nõukogude Venemaa toel aset leidnud kommunistlik riigipöördekatse. Eesti omariiklus jäi püsima 26 inimelu hinnaga. Mundrikandjate kõrval langes ka tsiviilisikuid, nende seas teedeminister Karl Kark. 100 aastat hiljem näeme, et Vene taktikad pole muutunud.
Hariduselt teedeinsener, tuli Tartu mees Karl Kark teedeministeeriumisse tööle 1921. aastal ning tegi muljetavaldavat karjääri, saades algul ministri abiks ehk asetäitjaks ning hiljem Friedrich Akeli valitsuse teedeministriks 23. märtsil 1924. Noore Eesti Wabariigi valitsuse tööpõld oli lai ja ka toona lakooniline ametinimetus kätkes endas märksa rohkem vastutusvaldkondi.
Kark jõudis olla ametis vähem kui aasta ning teede ja sildade kõrval tegeles nii raadioside arendamise kui ka varustuskindluse tagamisega – Kark oli 1923. aastal tööle hakanud Ellamaa elektrijaama rajamise üks eestvedajaid. Tänavu tähistasime saja aasta möödumist ka ühest teisest Kargi ametiajal toimunud arengust: just tema ajal alustati Tallinn-Pääsküla raudteelõigu elektrifitseerimisega. Võib öelda, et jätkame sealt, kus tööd keskkonnast mitte hoolinud Nõukogude okupatsiooni ajal pooleli jäid: uuel aastal viiakse lõpule Tallinn-Tartu raudtee elektrifitseerimise ning poolteist aastat hiljem juhtub sama ka Narva suunal.
1.detsembril 1924 ründas paarsada kommunisti Eestit. Mässu juhiti ja toetati Venemaalt. Putšistide eesmärgiks oli kriitilise taristu hõivamine ja seadusliku valitsuse kukutamine. Seejärel oleks ametisse määratud kommunistlik nukuvalitsus ja selle palvel oleks Eestisse tulnud Vene relvajõud. Relvastatud rünnakud nii tsiviilsikute, kui ka magavate mundrikandjate pihta algasid kl 5 hommikul. Tegusa mehena, saades esimesi teateid toimunust, tormas Kark Balti jaama, kus sai kommunisti kuulitabamuse ja suri. Mälestame täna nii teda, kui ka teisi ohvreid. Vabadussõjas karastunud sõjaväelased ja riigijuhid suutsid tagada, et Eesti jäi püsima: põhiseaduslik kord taastati mõne tunniga.
Nüüd, 100 aastat hiljem, pärast okupatsioone, repressioone ja Teise maailmasõja õudusi ja inimsusvastaseid kuritegusid oleme taas olukorras, kus Venemaa ründab oma naabreid. Ukrainas käib enam kui kümme aastat sõjategevus, sellest enam kui 1000 päeva täiemahulise sõjana. Venemaa ei hooli rahvusvahelisest õigusest ega millestki: iga päev leiab aset sihilik taristu ründamine. Halastamatult pommitatakse haiglaid, koole ja elamukvartaleid. Ka see nädal tõi uued rekordid: üle kogu Ukraina said agressori drooni- ja raketitabamuse mitmed elektrijaamad ning miljonid inimesed pidid hakkama saama ilma elektrivarustuseta.
Ukrainas toimuva sõja najal joonistub aina selgem lõhe vaba maailma ning Venemaa ja teiste tema autoritaarsete toetajate vahel. Ei ole saladus, et kogu Euroopa langeb pidevalt hübriidrünnakute ohvriks. Olgu selleks veealused kaablid, küberründed, migratsioonisurve või midagi muud. Oleme selle uue hübriidsõja eesliinil.
Kuid meie oleme selleks valmis. Laiapindne riigikaitse ei ole sõnakõlks: panustame sellesse riigina kõik koos ja kodanikuna igaüks eraldi. Ka sada aastat hiljem on tsiviiltaristu kaitsmine hädavajalik selleks, et kriisi- või sõjaolukorras tagada riigi püsimise ja vajalike funktsioonide täitmine. Katsetame praegu veealuse taristu innovaatilisi kaitsmise võimalusi. Arvestame uue taristu ehitamisel aina enam militaarvajadusega: olgu selleks viaduktid maanteedel või midagi muud. Ehitame Rail Balticat – selle põhisõnum on sama: ei iial enam üksi, kui oleme Euroopaga paremini seotud. Pidevalt tegeletakse ka kübervõimekuse arendamisega. See töö ei ole kunagi läbi.
Noor Eesti jäi toona püsima. Eesti kadettide, sõdurite, ohvitseride ja politseinike, aga ka teedeminister Karl Kargi elu hinnaga. 100 aastat hiljem jääme ka. Tänu visale vastupanule püsivad ka meie liitlased ukrainlased. Mälestagem minister Karki ja teisi langenuid ning soovigem jõudu neile, kes on Venemaa uute rünnakute eesliinil.
Artikkel põhineb 1. detsembril 2024 teedeminister Karl Kargi mälestustseremooniall peetud kõnel.