Riigikontrolli viimatise auditi valguses, mille hinnangul on meie ministeeriumite valmidus täita riigikaitseülesandeid pehmelt öeldes puudulik, tasub meelde tuletada, et julgemalt saame ennast kõik tunda alles siis, kui riik tervikuna teab, oskab ja on ka võimekas kriisiolukorras tegutsema.
Asi pole ju ainult ministeeriumites – veelgi enam teeb muret, et meie elanikud pole jätkuvalt ohuolukordadeks valmis. Kriisi korral oleks aga just see oluline, et kogukonnad oma elukohtades vähemalt teatud aja ise hakkama saaksid, kuni kohalik omavalitsus või siis juba ka riik appi jõuab. Veelgi enam – suurepärane oleks kui võimalikult paljud oleksid abi andjad, mitte vajajad.
Lõputud analüüsid, arengukavad, mudelid, arutelud, kaasamised – tegelikult me ju teame ammu, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada. Millegipärast kulub aga väga palju raha ja väärtuslikku aega järjekordsete teoreetiliste mudelite väljamõtlemiseks ning siis juba nende mudelite elluviimise mudelite analüüsimiseks. Tundub jabur jutt? Aga just selliseid mõtteid ja lauseid ja mis kõige hullem – tegutsemist on meie riigis jaburalt palju. Praktilisi tegevusi, mis tõesti kogukondade võimekust tõstaksid, on sellega võrreldes paraku liiga vähe.
Eesti Külaliikumine Kodukant on siseturvalisuse tõstmisega tegelenud juba 25 aastat, arendades kogukondlikku mõtlemist, koostööd ja enesega ise hakkama saamise mõtteviisi. Seda kõike ilma kõrgepalgaliste ametnike ja osakonnajuhtideta, paljude Eestist hoolivate inimeste vabatahtliku töö tulemusena.
Erinevatel aegadel on Kodukandi fookus olnud erinevatel teemadel ja ka nüüd tuleb meil ajaga ja ühiskonnas toimuvate arengutega kaasas käia. Kodukant oma üle-Eestilise rohujuuretasandi võrgustikuga, mis koondab üle riigi kõige aktiivsemaid külakogukondi, saaks olla suureks abiks tõstmaks inimeste valmisolekut kriisideks ning nendega hakkamasaamiseks.
Samas on oluline osapoolte koostöö ja selgus, kes ja mida teeb nii kriiside ennetusel kui ka nende lahendamisel. Kvaliteetne kriisijuhtimine kõige kõrgemal tasandil pole lihtsalt võimalik, kui allpool polegi kedagi, kes saaks abiks olla
Teadmised
Kaitsetahe kogukondades algab usust et suudame võita. Usk on aga suurem kui inimestel on olemas oskused aga ka vahendid ohuolukorras käitumiseks. Peataolek ei aita asjale kaasa. Uuringute tulemused näitavad, et vaid 31% küsitletutest teab, kuidas kriisiolukorras käituda. Kodukant on omal initsiatiivil kohtunud Päästeametiga, et arutada koostöövõimalusi võimalikult praktiliste koolituste läbiviimiseks. Päästeamet on juba pikemat aega teinud tõesti väga tublit tööd selles valdkonnas ja usutavasti saab koostöös veelgi paremaid tulemusi.
Materiaalne valmisolek
Teoreetilistest teadmistest ja oskustest on aga ikkagi vähe kasu kui meie külakogukondade (mitte ainult eraisikute vaid ka ettevõtjate) võimekus kriisis hakkama saada ja ise abi anda on olematu. Mis kasu on teadmisest „Varu enne maru“ ja et „koondume ohuolukorras kogukonnakeskusese“, kui tegelikult ei saa seal peavarju, esmast abi toidu, puhta vee ning muu hädavajalikuga. Pole generaatorit, korralikku keldrit, sidepidamisvahendeid jms.
Seetõttu on Kodukant korduvalt teinud ettepaneku meie külamajade, rahvamajade ja teiste kogukonnakeskuste võimestamiseks läbi neile kriisistaapide funktsiooni ja sellega seoses ka rahastuse andmise. Lisaks kriisivalmisolekut tõstvate materiaalsete ehitiste ja vahendite saaks suunata vahendeid ka nende osalise töökoormusega kogukonnakeskuste eest hoolt kandjatele palkade maksmiseks. See annaks muuhulgas ka võimaluse säilitada külamajad, sealsed töötajad ning kultuuritegevuse ka väiksemates paikades.
Meil kiputakse teatud üleolekuga suhtuma kultuurimajadesse, kus vaid mõned inimesed kord nädalas rahvatantsu, käsitööd vms harrastavad. Kui me aga käsitleme neid kohti kriisikeskustena teatud piirkonna teenindamiseks, saaks selliste kohtade olemasolu vajadus hoopis teise mõõtme.
Päris iga kahe kilomeetri kaugusel üksteisest pole sellisel „staabil“ muidugi mõtet ja see poleks ka võimalik aga kindlasti saab koostöös Kodukandi, Päästeameti ja kohalike omavalitsuste spetsialistidega teha kaardistuse, et tekiks võimalikult palju elanikke hõlmav, mõistliku suurusega võrgustik.
Olemasolevad inimestele harjumuspärased kogukonnakeskused on ka kõige soodsam viis tekitada kohad, kus saaks kriisi korral peavarju, esmavajadused rahuldatud jne. Tähtis on teadmine, kus on lähim punkt kust saab päriselt abi ja informatsiooni ka siis kui tavapärased side- ja transpordivahendid ei tööta.
Esimesed satelliittelefonid
Nagu öeldud, on väga tähtis ka tervikpilt, erinevate osapoolte tegevuste koordineerimine nii kriisiks valmistumisel kui ohuolukorras tegutsemisel. Hiljuti said projekti tulemusena paljude kohalike omavalitsuste keskused endale satelliittelefonid, eesmärgiga säilitada side riiklike institutsioonidega ka kriisiolukorras, kus tavaside on häiritud või katkenud.
See on tubli samm õiges suunas kuid samasugused aparaadid peaksid olema ka kriisistaapideks määratud kogukonnakeskustes, siis tekiks juba tõeliselt tugev üleriiklik kriisivõrgustik. Taaskord – mis kasu sellest vallakeskuse sidest Toompeaga on, kui puudub ülevaade, mis nende külades toimub?
Loomulikult on jätkuvalt väga oluline igaühe isiklik valmisolek kriisi korral ka üksi hakkama saada kuid paraku pole iga majapidamise juurde võimalik soetada keldreid, evakuatsioonideks vajalikke sõidukeid, generaatoreid, akupankasid jms tehnikat. Koostöös peitub jõud ja kui kogukonnad saaksid pisut abi ka riigilt, oleks korralik ja hästitoimiv kriiside lahendamise võrgustik kiire tekkima.