Mul on hea meel, et meie ühistranspordi kehvast seisust väljatoomise teema on kõneks ka koalitsiooniläbirääkimistel. Aga väga tähtis on jõuda lõpuks sõnadest konkreetsete tegudeni ning mitte piirduda hoogtööga mõne üksiku asja „ärategemiseks“.

Kuidas saavad maal elavad eakad arsti juurde, lapsed huviringidesse ja turismitalude kliendid kohale tulla?

Eks ikka ainult siis, kui on olemas isiklik sõiduauto. See pole normaalne ega jätkusuutlik ka ilma kriisiolukorrata, kuid nüüd on inimeste toimetulek seoses majanduslike raskustega muutunud eriti keeruliseks. Suur osa maal elavate inimeste sissetulekust kulub praegu transpordile, sest isikliku auto omamine ja kasutamine pole just odav lõbu.

Aga mis inimestel siis üle jääb, kui buss ei käi üldse või siis läheb valel ajal valesse kohta? Nii on paljud inimesed nüüd valiku ees – kas leppida madalama elukvaliteediga või siis taaskord olla sunnitud linna kolima. Näiteks Saaremaal ei pruugi see linn siis Kuressaare olla, vaid taas saab elanikke juurde pealinn Tallinn.

Kadus huvi arendada

Ammu on selge, et „tasuta“ ühistransport on võtnud ära osapoolte huvi tegeleda pideva ja jõulise tootearendusega, et pakkuda reisijatele kvaliteetset ja samas ka efektiivselt majandatavat teenust. Kusjuures inimesed on nõus oma sõidu eest ise tasuma, kui see teenus oleks kvaliteetne.

Olen olnud osaline pilootprojektides, kus Saaremaa ja Tartu omavalitsused koostöös erasektoriga on katsetanud uut teenust, pakkudes hajaasustuse inimestele tellimispõhist ühistransporti. Nende käigus viisime läbi küsitlusi, mis näitavad selgelt – „tasuta“ ei ole inimeste jaoks nr 1 põhjus, mis paneks neid ühistransporti kasutama. Pole ka nr 2 ega nr 3.

Üle 90 protsendi küsitletutest vastas, et nad on nõus tasuma mõistliku omaosaluse (3-5 EUR sõidu kohta), peaasi, et ühistransport oleks üldse kättesaadav. Ainult piletihinna taastamine inimestele teenust lähemale ei too ega muuda seda ka rohkem vajadustele vastavaks ega mugavamaks.

Ka edukalt käivitatud nõudluspõhise ühistranspordi teenused pole mingi võluvits, kui need jäävadki eraldiseisvateks projektideks. See uudne teenus muutub „tasuvaks“ siis, kui see siduda tavaliinivõrguga, et tekiks loogiline, läbimõeldud ning hästitoimiv ühtne süsteem.

Inimese jaoks peab kogu ahel toimima kui hästiõlitatud masinavärk, sõidu tellimine ühest punktist teise peab olema lihtne ja loogiline, võimalikud ümberistumised nõudluspõhiselt transpordilt tavaliinile võimalikult mugavad ning pikemas perspektiivis on oluline tuua kõik erinevad liikuvusteenused ühtsele tarkvaraplatvormile, et valikus oleks ka näiteks jalgrattalaenutus või auto lühiajaline renditeenus.

Kõige selle juures on oluline käivitada ka ühtne piletimüügisüsteem või õigem oleks öelda sõiduõiguse soetamine, et inimesele oleks kogu ahel ülilihtne, arusaadav ja isegi märkamatu.

Lisanduv piletitulu jäägu teenuse arendamiseks

Ühistranspordikeskused, ka need, kes pole läinud 100% tasuta ühistranspordi teenusega kaasa ja kes ka praegu osaliselt piletiraha küsivad, pole tänase korra juures huvitatud ega ka võimekad teenuse kvaliteeti tõstma, innovatsioonist rääkimata, kuna saadav lisaraha piletitulu näol ei jää keskusele endale, vaid liigub kuhugi ühisesse katlasse.

Kindlasti tuleb piletimüügi taastamise korral paika panna, et lisanduvad summad suunatakse otse uute lahenduste arendamisse, mitte kuhugi suurde potti eelarveaukude lappimiseks.

Samuti tuleb mõista seda, et tulevikus säästmiseks peame praegu investeerima lisaraha. Pole hea mõte loota, et koheselt saab ühistranspordis kuskilt raha ära võtta ja uude kohta suunata. See protsess peab olema hästi läbi mõeldud ja arvestama peaks vähemalt paariaastase perioodiga, kui tulemused ka kokkuhoiu hakkavad andma.

Kokkuhoid ei tohi olla eesmärk omaette

Kokkuhoid ühistranspordisektoris ei tohiks olla üldse eesmärk omaette. Aru tuleb saada laiemast kasust, mida annaks ühiskonnale kättesaadavam ja hästi korraldatud ühistransport. Paratamatus, et eriti maapiirkondades peab perel olema õue peal vähemalt kaks autot, saaks suurt leevendust mugava ühistransporditeenuse näol.

Ühistranspordi kasutatavuse tõstmine aitaks muu hulgas kaasa ka meie looduskeskkonna parandamisele. Tähtis on kogukondade vahelise läbikäimise ja tööjõu liikumise soodustamine, arstiabi kättesaadavus, teenuste tarbimise kasv väiksemates paikades, transpordile kuluvate summade vähenemine. Lõpuks pole vähetähtis ka see, et autojuhiks olemise asemel jääks meil kõigil rohkem aega oma töö või hobide jaoks.

Tark teenus nii tarbijale kui riigile

Muidugi on meie ühistranspordi praeguses korralduses ka kiiremaid kokkuhoiukohti. Ainult üks näide: lihtsustatult öeldes on meil täna igale sihtrühmale oma eraldi autopark ning juhid.

Õpilastransport, sotsiaaltransport, maakonnaliinid, vähesed säilinud kommertsliinid, nõudluspõhine transport… Kui õige prooviks võimalikult paljud reisijad ühte sõidukisse panna, mitte pooltühjalt sõitvaid busse käitada? Kindlasti annaks siin saavutada kulude kokkuhoiu kõrval ka teenuse parema kättesaadavuse kõikidele. Selline raiskamine ei tohiks olla põhjendatud vaid sellega, et tänased seadused seda nõuavad.

Kuid siiski oleks riigil tark investeerida ka uutesse tarkvaralistessse lahendustesse, mis võimaldaks ühistranspordi korralduses kasutusele võtta võimalikult personaliseeritud ning automatiseeritud mudeli. Me ei peaks siis rääkima lausalisest „tasuta“ ühistranspordist vaid toetused saaks suunata just neid vajavate inimesteni. Halduskulud, mida tihti tuuakse põhjuseks, miks ei saa toetuseid täpsemalt õigesse kohta sihtida, oleksid madalad, kuna kogu aruandlus oleks täisautomaatne ning seotud erinevate riigi andmebaasidega. TalTech on koos erasektoriga juba ka arendamas tarkvaraplatvormi, mis meie eduka riigi X-tee eeskujul võimaldaks ka liikuvusega seotud teenused omavahel hästi koostööd tegema panna nii omavahel kui ka riiklike süsteemidega.

Kokkuvõttes: mõistlik oleks vältida üksikuid hoogtöö korras otsustusi. Piletiraha taastamine inimestele ei muuda midagi paremaks, kui see läheb vana ja ebaefektiivse ning reisijatele ebamugava ja kohati isegi kasutuskõlbmatu süsteemi ülalpidamiseks.

Meie ühistranspordi mudel on vaja tervikuna üle vaadata, vajadusel teha muudatusi meie seadusandluses. Kõige tähtsam on aga võtta see teema tõesti riiklikuks eesmärgiks ning investeerida jõuliselt uute innovaatiliste lahenduste käivitamisse. Ainult ilusad sõnad inimeste liikuvusvõimalusi paremaks ei tee.

Artikkel ilmus 19. märtsil 2023 Eesti Päevalehes.