Eesti valitsus, kohalikud omavalitsused ja arvukad vabatahtlikud on Ukrainat aidanud nii poliitiliselt, majanduslikult kui sõjaliselt. Seejuures on ka meie kaasmaalasi Venemaa verises sõjas hukkunud. Kõige selle juures ei tohi me hetkekski unustada, kes on selle sõja algatanud. Jutud vaherahu vajalikkusest või mõlema osapoole süüst on Venemaa propaganda, mida Eesti rahvas oskab oma ajaloost tulenevalt juba kaugelt ära tunda. Kui Putin sooviks päriselt rahu, siis poleks ta ju sõda alustanud.

President Zelenskõi ootus Eesti riigile ja demokraatlikule maailmale pole ajas muutunud. Ta on tänulik kogu abi ja toe eest, mida oleme seni pakkunud, kuid aus on tõdeda, et Euroopa ja USA panus pole paraku olnud piisav. Venemaa täiemahulise sõja algusest möödub peagi kaks aastat ning praeguseks on üheselt selge, et kiiret lahendust või oodatud läbimurret niisama lihtsalt ei tule. See tähendab, et ainuke võimalus Venemaa peatamiseks on lääneriikide majandusliku ja sõjalise abi oluline suurendamine.

Olen kahel Ukraina visiidil selgelt näinud, kui suure kodumaa-armastuse ja kaitsetahtega on Ukraina rahvas nii väiksemates asulates kui pealinnas Kiievis. Seda ka aegadel, mil õhuhäired on muutunud argipäeva osaks ning kriitiline elektritaristu on pidevalt Venemaa rünnakute all. Olukorras, kus Ukraina kaitseb nii ennast kui meid kõiki, ei ole Euroopal moraalset õigust esimesena murduda või sõjast väsida. Vastupidi, me peame olema Ukraina vankumatuks tagalaks ning pakkuma talle igakülgset abi kuni võidu saavutamiseni. Venemaa võidu tagajärjed oleks katastroofilised mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopa, sh meie julgeolekule.

Venemaa-vastaseid sanktsioone tuleb karmistada ja sõjakurjategijad vastutusele võtta, mitte arutada, kui palju oma territooriumist peaks Ukraina loovutama. Ukraina võit ning ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga annavad tugeva signaali kõigile diktaatoritele üle maailma. Ainult sellisel juhul on tagatud ka Eesti riigi ja rahva julgeolek, kui Venemaa imperialistlikud ambitsioonid saavad otsustavalt tagasi löödud. Need on peamised printsiibid, millest Eesti ega teised lääneriigid ei tohi taganeda.

2024. aasta tuleb sisepoliitikas pingeline ja debattiderohke. Meil tuleb lahendada õpetajate palgatõusu küsimus, leida lisaraha tervishoiule ning toetada inimesi ja ettevõtteid mitme samaaegse kriisi ajal. Eesti inimeste heaolu ja toimetuleku tagamine on iga valitsuse esmane ülesanne. Selle kõige juures peame suutma hoida välis- ja julgeolekupoliitikas ühtset joont. Eesti iseseisvus ja julgeolek on liiga olulised, et neid päevapoliitikale ohvriks tuua.