Eeloleva viie aasta jooksul seisab Euroopa Liidu ees tohutu hulk katsumusi, mis on seotud inimeste toimetuleku, meie kontinendi majandusliku konkurentsivõime ja tehnoloogilise suveräänsuse, tehisintellekti kasutusele võtmise ning selle õigusliku reguleerimisega, samuti kliimamuutuste ohjeldamise ja nende negatiivse mõju leevendamise, aga ka paljude-paljude muude küsimustega.

Ometi on selge, et on üks ülesanne, mis on täna kõigist teistest pakilisem ja eksistentsiaalsem: aidata Ukrainal võita sõda Vene agressori vastu.

Ukraina vaprad sõdurid ei võitle üksnes oma iseseisva ja demokraatliku riigi püsimajäämise nimel. Sõda Ukraina pinnal on ei vähem ega rohkem kui võitlus selle eest, kas Euroopa tulevik on vabadus, demokraatia ja õigusriiklus või autokraatia ja totalitarism. Kui Venemaal, kes istub vetoõigusliku tuumariigina ÜRO Julgeolekunõukogu laua taga, lastakse verine vallutussõda väiksema demokraatliku naabri vastu võiduka lõpuni viia, siis tähendab see lõppu kogu senisele reeglitel põhinevale maailmakorrale. Ma olen veendunud, et Euroopal on jõudu võtta Ukraina sõjalisel ja majanduslikul abistamisel globaalne juhiroll, survestada Putini režiimi mõjusate sanktsioonidega ning tagada kõigi sõjakurjategijate kohtu ette toomine. Üheskoos on meil selleks piisavalt jõudu – on vaid vaja, et jätkuks tarkust ja meelekindlust seda jõudu õigesti kasutada.

Sellel, et Euroopa toetus Ukrainale püsiks kindel ja vankumatu, on siiski üks vältimatu eeltingimus: Euroopa peab ise jääma kindlaks vabaduse, demokraatia ja õigusriikluse põhimõtetele. Ei ole kaugeltki juhus, et just Ungari orbanistlik valitsus on korduvalt püüdnud lõhkuda Euroopa Liidu üksmeelt Ukraina toetamisel ja et just Trumpi-meelsed vabariiklased USA Kongressi Esindajatekojas on asunud blokeerima Ukrainale antavat abi. Ei saagi ju eeldada, et need poliitikud ja parteid, kes näevad demokraatias ja õigusriikluses ebameeldivat takistust oma riigisiseste võimuambitsioonide realiseerimise teel ja kes soovivad piirata isikuvabadusi oma kodumaal, oleksid valmis tooma ohvreid või tegema kulutusi selle nimel, et kaitsta demokraatiat kodust kaugemal.

Populism ja äärmuslus tõstavad pead mitmel pool Euroopas. Kui me ei suuda või ei taha neile vastu seista, siis käib paratamatult alla meie poliitiline kultuur, väheneb ühiskonna sidusus ja turvatunne ning kaob meie võime kaitsta demokraatiat mujal maailmas.

Meie suutlikkus hoida vabadust, demokraatlikke väärtusi ning õigusriigi põhimõtteid populismi ja ekstremismi pealetungi eest sõltub aga omakorda otseselt sellest, millised on meie sotsiaalmajanduslikud otsused ning valikud. Poliitika, mis paneb kõige nõrgemate õlule liiga raske koorma, mis eirab inimeste toimetulekumuresid ja mida ei tajuta sotsiaalselt õiglasena, sunnib inimesed avalikus võimus pettuma. Peale selle loob see soodsa kasvukeskkonna primitiivseid populistlikke lahendusi pakkuvate ja eri ühiskonnakihte-kogukondi vastandavate äärmuslaste esile tõusmiseks.

Vabadus, õiglus ja julgeolek ei ole lihtsalt kolm ilusat sõna. Need on kolm sammast, millel seisab nii Eesti kui ka kogu Euroopa tulevik. Kui üks sammastest mureneb, muutub ebakindlaks kogu pealisehitus. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ainus, kelle poliitika lähtub mõistmisest, et vaid sotsiaalselt õiglane poliitika aitab hoida Euroopat kindlalt demokraatlikul rajal. Üksnes demokraatlik Euroopa suudab kaitsta vabaduse ja demokraatia ideaale nii kodus kui ka kaugemal.