„Keegi ei oska lõpuni ette näha, milliseid küsimusi järgmise nelja aasta jooksul lahendada tuleb, aga kui parlamendis on keegi, kellega sa haakud ning hoiakuid ja väärtusi jagad, on turvalisem tunne,“ usub Tallinna abilinnapea Kaarel Oja.

Tema kolleeg Madle Lippus sõnab kõrvalt: „Asusin erakonna heaks tööle, sest väärtusruum, mida EKRE valitsuses olles lõi, oli minu jaoks vastuvõetamatu.“ 

Madle ja Kaarel, te olete normaalsed inimesed. Ja nüüd poliitikas!? See on ju nii räpane mäng… Kui tihti kuulete selliseid lauseid?

Madle: Teatud poliitikute käitumine on tõesti tekitanud kuvandi, et poliitika on räpane ja rõve. Kui aasta tagasi abilinnapeana poliitikasse tulin, ikka uuriti, miks ma seda tegin ja kuidas hakkama saan. Oluline on mustrit mitte üle võtta ja hoida poliitiline kultuur selline, et see poleks räpane. Kuidas? Igasugune kultuuriline käitumine on õpitav ja üle kanduv. Minu  jaoks kõige olulisem ankur selles valdkonnas on meie väga väärtuspõhine tiim – meeskond tõesti peab oluliseks sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet ja toimib üksteisega arvestamise toel. Usun, et läbimõeldult argumenteerida saab ka poliitikas.

Kaarel: Poliitikast jätavad räpase mulje mõned üksikud, kes on otsustanud nii esineda. Tegelikult inimesed enamasti sellised pole, ka Toompeal mitte. Kriitiline tohib ja peabki olema, aga seejuures ei tohi isiklikuks minna. Mõne poliitiku sõnavõttudest ei tule kunagi välja, miks talle üks või teine idee ei sobi, kõlama jääb vaid  see,  kuidas  ta  oma  konkurente sildistab. Ja see ei ole normaalne.

Madle, oled Tallinna abilinnapea linnaplaneerimisvaldkonnas. Millega sa täpselt tegeled? 

Madle: Minu vastutada on see, et linnaruumi  planeerimine  toetaks  inimeste  heaolu ja oleks säästlik. Tundub, nagu oleksin suurema osa oma elust valmistunud selleks, et minust võiks saada linnaplaneerimise abilinnapea (naerab). Olen selle teemaga tegelenud 20 aastat.

Alustasin Uue Maailma kogukonnaseltsis. Seal mõistsin, et see, kas ja kuidas mingi piirkond inimeste jaoks toimib, sõltub palju avaliku ruumi toimimisloogika kujundamisest. Edasi läksin linnakorraldust õppima ja töötasin muinsuskaitses. Iga otsus, riigi tasandi otsused samamoodi, on tegelikult ka ruumi kujundamise otsus – kuidas planeerime lasteaedu, kuhu kavandame õppeasutusi jne. Praegu pole riigi tasandil kedagi, kes hindaks tehtavaid otsuseid  kvaliteetse  ruumi kujunemise  vaatepunktist. Aga peaks olema.

Kaarel, mis on sinu vastutusala linnavalitsuses?

Kaarel: Kogu kultuurivaldkond. Tallinnal on oma teater ja muuseum, rahvaülikool ja kultuurikeskused. Kõige enam energiat olen viimase  aasta  jooksul  pannud  sellesse, et julgustada neid aina ambitsioonikamalt  mõtlema  –  kui  meil  on  Eestis üks linnateater, siis oma erandlikkuses võiks ta tahta olla kõige parem. Sama on raamatukogu ja muuseumitega. Tunnen, et mul on veel palju teha, aga samas ei oska ma end lõpuni pidada vaid ühe valdkonna poliitikuks. Usun, et praegusel ajal peab poliitika olema pigem väärtuste,  mitte  niivõrd  konkreetsete  teemade keskne. Ka Tallinna juhtimises räägime ju kaasa laiemalt kõigil olulistel teemadel ega piirdu ainult oma valdkondadega.

Millised on teid ühendavad väärtused?

Madle: Baasväärtused. Olgu see siis meie ühine „tolerasti“ profiil või vankumatu usk võrdsete võimaluste vajalikkusesse. Üks põhjustest, miks linnaplaneerimine on minu jaoks südameteema, on see, et targalt ruumi planeerides loome ühtlasi võrdsemat ühiskonda. Eestis räägitakse vähe  näiteks liikuvusvaesusest,  mis  tuleneb elu- ja töökohtade omavahelisest kaugusest  ning  halvast  ühendatusest.  Ometi on meil  märkimisväärne  hulk  inimesi, kelle sissetulekust kulub suur osa sellele, et üldse tööle jõuda, ja see ei ole mõistlik.

Miks just sotsid?

Kaarel: Esiteks, olen liberaal. Teiseks, väärtustan ühist tegutsemist ehk kollektiivsust, eelistades seda individualismile ja teki enda poole tõmbamisele. Läbi selle sõela vaadates pole rohkem erakondi.

Madle: Mõtlen samamoodi. Kõlab nagu poliitiku jutt (naerab), aga ma usun siiralt sellesse, et ühiskond peaks tagama kõigile võrdse  stardipositsiooni.  See, et olen sündinud vähemate võimalustega perre, ei tohiks takistada mind ennast realiseerimast.

Sotse kardetakse ju  seetõttu,  et  nad  pidavat  hakkama  piirama  ettevõtlusvabadust  ning  karistama  töökaid  ja  edukaid. Mis te selle peale ütlete?

Kaarel: Et see on ekslik või siis lihtsalt pahatahtlik ütlemine. Mina seda nii ei näe. Jah, arvan, et edukamad peavad ühiskonda senisest rohkem panustama, aga see pole karistamine, vaid elementaarne solidaarsus – lõpuks on meil kõigil elus hetki, mil vajame tuge, ja perioode, kus  saame rohkem panustada. Kõige enam on mulle viimasel ajal pakkunud  äratundmist  Kate  Rawothi  termin „sõõrikumajandus“. See on ilus kujund sellest, kuidas peame ühiskon-nana pingutama,  et  neid,  kes  jäävad  sõõriku keskel olevasse auku – puuduses elavaid inimesi – sõõriku pinnale aidata. Ja samal ajal, kuna ressursid on ühiskonnas alati piiratud, tuleb pidurdada seda, mis kipub üle sõõriku välispiiri minema. Poliitika ülesanne on sõõriku keskmine ja välimine piir paika seada. Seal sees on loomulikult edukamaid ja vähemedukaid, aga keegi ei taotle ühetaolisust. Oluline on, et kõik peavad saama elada elamisväärset elu.

Madle: Iga hea ettevõttejuht teab, et edukas tiim on mitmekesine, seal on esindatud erinevad vaated ja elukogemused. Miks IT-ettevõtted  panustavad  viimasel  ajal  tüdrukute väljaõppesse? Seda ei tehta ainult sellepärast, et luua naistele võrdsemaid võimalusi. Vastus on ka väga praktiline: see  toob nende ettevõttesse väärtuslikku teavet ja kogemust. Sotsiaaldemokraatia on seega majanduslikult eduka ühiskonna eelduseks ka sel põhjusel, et mitmekesisuseta häid ideid ei sünni.

Kaarel: Poliitiline valik seisneb selles, millised ülesanded lahendada ühiselt ja millised jätta iga inimese enda kanda. Olen seda meelt, et heale haridusele ja kvaliteetsele arstiabile peab olema ligipääs igaühel, sõltumata  sellest,  kas  ta  on viimase paari kuu jooksul maksnud piisavalt sotsiaalmaksu või mitte. Muide, isegi kui see küüniliselt Exceli tabelisse panna, on universaalne ravikindlustus kokkuvõttes odavam kui see, et mitmed inimesed jäävad õigel hetkel ravita ja ravivajadus aina kasvab.

Valdkondi, mis lisaraha vajavad, on palju. Kust see raha võtta? 

Kaarel: Haridus- ja sotsiaalvaldkonnas on puudujääk kõige suurem. Arusaadavalt ei saa preagu kokku hoida ka kaitsekuludelt ja sisejulgeolekult. Kust raha võtta? Tuleb leida  võimalusi  ühiskonnana  rohkem  teenida,  oma  teadmisi ja  teenuseid  eksportida. Oleme tänu oma IT-sektorile õnnelikus seisus, sest see toob Eestisse nii raha kui nutikaid inimesi. Selle valdkonna arengut tuleb igati soodustada ja seejuures ka riigina julgelt riskida ning ebaõnnestumistest õppida. See kõik loob juurde ühist rikkust, millest saab ka kõike muud enam rahastada.

Teie   erakonna   valimisprogrammis  pannakse  suurt rõhku keskkonnaga seonduvale. Kui südamelähedane see temaatika teile endale on?

Madle: Vägagi. Minu jaoks on see eksistentsiaalne teema.

Kaarel: Keskkonna kohta olen viimastel aastatel kõige rohkem juurde õppinud. Arusaamine, kui tõsine olukord on, on tekkinud aegamisi. Viimased kolm aastat on olnud meile väga rasked – pandeemia, sõda, energiahindade tõus. Aga kõik mured kahvatuvad selle ees, kui tegelik kliimakriisi tagajärgede laine kohale jõuab.

Madle: Seda usku, et midagi paremaks läheb,  mul paraku pole. Loomulikult peame jätkuvalt tegema kõik võimaliku kliimasoojenemise  pidurdamiseks  ja  õppima oma senistest vigadest. Aga kliimakriisi tagajärjed hakkavad juba välja paistma. Asjad, millest räägime veel kui erandlikest – näiteks vihma- ja lumetormid, neist tulenevad elektrikatkestused – on peagi uus normaalsus. Oma lastele õpetaksin pigem raskustega hakkama saamist kui lootmist, et mugav elu naaseb. Olen alla andnud selle osas, et suudame planeedi keskmise temperatuuri tõusu sajandi lõpuks hoida 1,5 kraadi juures. Olen isegi 2 kraadi osas alla andnud.

Kaarel:  Mina olen  optimistlikum.  Loodan, et veel ei ole hilja. Meil on olnud keeruline  endale  olukorra  tõsidust tunnistada, sest see tähendab vajadust suurte muutuste järele. Küsimus pole ainult ilmastikunähtustes – Pärnus ja Tallinnas tõuseb veetase ning raju ilmaga päevi on rohkem. See kõik  toob  endaga  kaasa  globaalsed  demograafilised muutused, sest kliimasoojenemine paneb inimesed liikuma. Kõik viitab sellele, et Eestist kujuneb sihtpunkt, kuhu tahavad tulla miljonid. See tähendab fundamentaalseid muutusi ja muresid, mida keegi meist ei soovi. Mulle annab lootust noorem põlvkond, kellel on hoopis teistsugused tarbimisharjumused ja hoiakud. Uus asi ei ole nende jaoks enam äge, hoopis sääst on õige.

Madle:  Mina sinu  optimismi  ei  jaga.  Kindlasti on noored kliimateadlikumad, aga lõpuks  oleme  ikkagi  kõik  vaid inimesed. On vaja luua selged regulatsioonid ja neid toetavad mehhanismid, mis muudavad keskkonda säästva igapäevaelu võimalikult lihtsaks, mugavaks ja tavapäraseks. Kõik lahendused ei saa üksikisiku tasandilt tulla. Riigi ülesanne on leida nutikaid võimalusi jätkuvalt vähem ressursse kasutades hästi hakkama saada.

Kaarel: Ringmajandus on oluline. See on koht, kus näen vajadust, et riik sekkuks. Näiteks tuleks tootjale panna kohustus oma eluea ära elanud toodete ressurss uuesti kasutusele võtta. Tootmisloogika tuleb ümber kujundada selliselt, et saaksime olemasolevat palju lihtsamini parandada ning kui läpakas annab päriselt otsad, oleks  võimalik  samast  materjalist uus toota.

Madle: Meenub, kuidas ostsin kümme aastat tagasi pesumasina, mis kukkus kolmandal kasutuskorral tsentrifugaaljõul ette ja läks katki. Tuli välja, et parandada polnud seda võimalik, sest selle „aju“ oli valatud silikooni. Pidin uue ostma. See on tegelikult absurd!

Millised on meie suurimad väljakutsed seoses Venemaa  rünnakuga  Ukraina  vastu? Kuidas neile vastu astuda?

Madle: Arvan, et praegu on suurim väljakutse hoida seda teemat üleval. Peame andma endast kõik, et Ukrainat toetaksid ka riigid, mis pole Venemaa või Ukraina vahetud naabrid. On näha, et kumbki pool ei ole läbirääkimisteks valmis, sõda venib ning arusaadavalt kasvab tõenäosus sõjaväsimuse tekkeks. Ka meil endal. Loomulikult on oluline ka Eesti riigikaitse rahastamine, vabatahtliku maakaitse toetamine ning ühiskonna terviklikkuse ja sotsiaalse heaolu tagamine.

Kaarel: Jah, see kõik ei tohi muutuda üheks teemaks teiste seas. Iga päev tuleb mõelda, mida veel saame Ukraina või siia pagulusse jõudnud põgenike heaks ära teha.

Miks te kardate EKRE valitsusse saamist?

Kaarel: Sest me nägime, mis siis juhtuma hakkab. EKRE-l puudub igasugune empaatia ja neid ei huvita homne päev. Nad kasutavad põletatud maa taktikat ning nende tekitatud jamasid tuleb meil ühiskonnana  siiani  klattida,  võtkem  või riigieelarve või välissuhtlus. Lisaks, kui olla vastutaval positsioonil, siis lihtsalt ei tohi erinevatele  vähemusgruppidele hommikust õhtuni haiget teha. Seda oli õudne kõrvalt vaadata! Nende pidamine maailmavaatelisteks konservatiivideks on enesepettus. Nad jälgivad populistidena vaid seda, kust poolt  tuul  puhub.  Aga  selles  on  ka  omajagu head, sest näiteks abielureferendumit nad vaevalt uuesti jutuks võtavad, sest see teema ei käivita enam ühiskonda. Saame edasi liikuda ja hoopis abieluvõrdsusest rääkima hakata.

Madle: Mina pean tähtsaks väärtusruumi, seda nii poliitikas kui ühiskonnas laiemalt. Õpetame oma lastele, et kiusamine on halb, aga kui kius valitsuse tasandil pidevalt jätkub, siis ei ole mingit põhjust eeldada, et see ei kandu kõikidesse ühiskonnakihtidesse. See on ka põhjus, miks asusin erakonna juurde tööle.

Miks tuleks minna valima?

Kaarel: Üks põnev legend räägib, kuidas 1794. aastal hääletati Ameerika Ühendriikide esindajatekojas riigikeele üle ning inglise keel sai saksa keelest vaid ühe hääle enam.  See  on küll  legend,  aga  vaadake Madle eelmiste Riigikogu valimiste tulemust. Mõned hääled enam – ja ta oleks praegu Riigikogu liige. Iga hääl võib olla väga suure kaaluga. Mida segasemad on ajad, seda rohkem poliitikutest sõltub. Keegi ei oska lõpuni ette näha, milliseid küsimusi järgmise nelja aasta jooksul lahendada tuleb, aga kui parlamendis  on  keegi, kellega sa haakud ning hoiakuid ja väärtusi jagad, on turvalisem tunne.

Toetame:

• Miinimumpalga tõstmist 1200 euroni, tulumaksust vabastamist ning kõrgemat maksuastet
  jõukamatele.
• Ravikindlustuse laienemist kõigile ehk universaalset tervisekindlustust.
• Tasuta lasteaiakohta kõigile lastele, sest alusharidus on osa haridusteest, mis peab olema
  tervikuna tasuta.
• Õiglasemaid peretoetusi ehk esimese ja teise lapse lastetoetuse tõstmist 150 euroni ning selle
  indekseerimist sarnaselt lasterikka pere toetusele.
• Suuremat riigipoolset toetust huviharidusele, sest igal lapsel peab olema võimalus käia vähemalt ühes
  huviringis ja ühes trennis.
• Tervikliku vaimse tervise ravi süsteemi, et toetatud oleks nii ennetamine kui ka tipptasemel ravi.
• Konkreetsete tähtaegade ja eesmärkidega kliimaseaduse vastu võtmist, mis loob selge plaani rohepöörde läbiviimiseks.
• Eesti metsade raiemahu vähendamist ning elurikkuse säilimise ja ökoloogilise seisukorraga
  arvestavaks muutmist.
• Taastuvenergia tootmise kasvu ning selleks vajaliku bürokraatia lihtsustamist.
• Ühistranspordi jõulist arendamist ja turvaliste rattateede ehitamist, et vähendada autostumist.
• Abieluvõrdsuse kehtestamist ja vaenukõne piiramist.
• Tallinnas edukalt käivitunud muuseumipühapäevade laienemist kõigisse Eesti muuseumitesse.