Kõik linna sisenevad teed on blokeeritud ning tänavad on antud inimestele: sõida rattaga, mängi jalkat või tee piknik. See on päris autovaba päev, mille võiks korraldada ka Tallinnas, kirjutab Eesti Päevalehes Sven Mikseri nõunik Silver Meikar.
„Tähistame täna Tallinna linnavolikogu juures autovaba päeva! Tänavakontsert, kohv, minigolf, välikontor, näitus ja mis peamine – mõnus sügisilm. 🍂 Toimetame volikogu ees parkimiskohtadel, kuniks kell lööb 14.“ See Tallinna Linnavolikogu FB seina olev info on ainuke, mille leian Tallinna autovaba päeva kohta. Ajab naerma (tegelikult nutma). Piinlik. Mis pagana autovaba?!
Aga teeks siis nii nagu eelmisel pühapäeval siin Brüsselis ja paljudes teistes Euroopa linnades. Päriselt ka annaks linnatänavad inimestele ning lubaks seal sõita vaid ühistranspordil ja kiirabil. Kas poleks lahe vändata läände, Lasnamäe kanali algusest, läbi kesklinna Vabaduse puiestee lõppu, kasutades neljarealise sõidutee kogu laiust ilma nägemata ühtegi liikuvat sõiduautot.
70 km mööda sõiduteid
Tegin pühapäeval just sellise tiiru, küll Brüsselis. Mõnus 70km mööda avatud sõiduteid, kus tavapäevadel ajab üks ummik teist taga. Oi kui palju rattureid mahub sõiduteedele… Ja kui palju saab seda ruumi kasutada pallimänguks või piknikuks. (Ja jättes kogu visuaal kõrvale, sest kõige suurem emotsioon ei tulnud läbi silmade, vaid nina ja kõrvade. Puhtus ja vaikus! Väntad Brüsseli sõiduteel ja korraks silmad sulgede tunned nagu ratsutaks Kassari laidude vahel).
„Mis siin toimub, pagana täiuslik linnaruum?“ kirjeldas mulle esimest emotsiooni juhuslikult just autovabal päeval Brüsselisse saabunud öölinnapea Natalie Mets. „Sõiduteed olid täis jalgrattureid ja inimesed loivasid seal ohutult ja rõõmsal. Lisaks toimus ülelinnaline kirbuturg ja kohvikud olid ajutelised laiendanud oma tegevust parkimiskohtadele. Päriselt inimmõõtmeline linnaruum.“
Kohvikud ja jalakäijad
Jalutasime mööda maailma vanimast börsihoonest, pikki tänavat, mis minu siinkäikude mälestustes oli tuiksoon rongijaama ja Brüsseli kesklinna vahel. Täis ummikuid ja autosid ja tuute ja tosse. Nüüd, juba mõned head aastad, on see vaid kohvikute ja jalakäijate ala.
Tahaksin siin jalutada Kõlvartiga ja rääkida linnaruumist ja päris autovabast päevast Tallinnas. Volikogu liikmena mäletan arutelusid, kus ta ei pidanud jalgratta võrgustiku arendamist realistlikuks ega vajalikuks. Aga erinevalt autopededest idiootidest, nagu see mingi Kallas EKREs, kes ratturile sihilikult otsa tagurdas, on mul tunne, et linnapea on valmis muutma oma seisukohta, kui on ratsionaalsed näited ja põhjendus.
Ja tal on seljataga meeskond, kes muutust toetab. Natalie kirjutas mulle: „Eile töölt koju ja täna kodust rattaga sõites täheldasin, et jalgratturite arv linnas on tugevas kasvutrendis ja õhtusel tipptunnil on rattureid võimalik kümnete kaupa lugeda. Unistus olla linn nagu Kopenhaagen, Amsterdam või Brüssel näib üha realistlikum. Kuigi tehniliselt on üks mootorsõidukite vaba päev linnas keerukas projekt, siis võimatut ei ole midagi ning kui terve linn tundub esialgu suur amps, saab alustada ühe linnaosa kaupa.“