Kui soovime võrrelda end Põhjamaadega, siis peame samavõrd väärikalt tervishoidu panustama, leiab terviseminister .
Järgmisest aastast on Tervisekassa eelarve umbes 150 miljoni euro suuruses kasvavas puudujäägis, sest varasemalt eraldatud lisaraha lõpeb. Inimeste ootustele vastava abi võimaldamiseks on meil vaja teha otsused tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Ühe iseseisva riigi alustalaks on terve, elujõuline, haritud ja ühiskondlikult kaasatud rahvas. Me oleme aastakümnete jooksul teinud meeletu arenguhüppe, saades riigiks, mille eeskuju järgivad või vähemalt on jälgima asunud mitmed meiega taasiseseisvumise järel samalt stardipakult alustanud riigid, aga teisedki.
Eesti tervishoiusüsteem on saanud palju rahvusvahelist tunnustust, sest meil on solidaarne ravikindlustussüsteem, mis tagab, et ligipääs tervishoiule on sõltumatu sissetulekust. Samuti tuleb tõdeda, et oleme suhteliselt madalate tervishoiukulude juures saavutanud häid tervisetulemusi.
Arvestades, et me suuname tervishoidu aastakümneid ligi kolmandiku vähem kui ELi riigid keskmiselt -viimase 20 aasta jooksul 5-7% SKPst, siis selle raha kasutamine on tõhus ja suudame pakkuda väga häid teenused. Täna suudab Eesti pakkuda maailmatasemel ravi, kuid senisest rohkem tuleb panustada ennetusse, ravi järjepidevusse, palliatiivravi ja vaimse tervise teenuste osutamisesse.
Kuidas on me tervis?
Eesti tervishoiunäitajad on EL-i keskmistega sarnasel tasemel: oodatav eluiga sünnimomendil pikenes Eestis aastatel 2000–2022 enam kui 7,5 aasta võrra, kasvades 71,1 aastalt 78,1 aastale. Viimasel kahekümnel aastal on oodatav eluiga Eestis kasvanud kiiremini kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt. Tunamullu (eelmise aasta andmeid veel ei ole) kasvas meil ka nii meeste kui ka naiste tervena elatud aastate arv, seejuures oli meeste eluea pikenemise kasv kiirem ehk sooline terviselõhe vähenes.
20 aastat tagasi oli meeste ja naiste tervena elatud aastate vahe 6,5 aastat. Nüüd, 2022. aasta andmetel, on see vähenenud 2,7 aasta peale ning «Eesti 2035» strateegias on sihiks seatud 1,5 aastat. Me oleme suurte sammudega edasi astunud ning viimane lõpp on veel minna. Samas, kuigi me oleme tublid, peame tunnistama, et me oleme kaugel esimestest – Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest – ning järjest keerulisem on neile järele jõuda.
Negatiivselt paistame rahvusvaheliselt paraku silma teenuste kehva kättesaadavusega. Viimase kümne aasta jooksul on pidevalt 8-16% inimesi, kelle hinnangul on vajaduse korral arstiabi, sealhulgas hambaarstiabi jäänud kättesaamatuks kõrge hinna, ravijärjekorra või kauge vahemaa tõttu. Trend on õnneks langev, kuid viimati katmata ravivajadus taas tõusis.
Ravijärjekorrad on suuresti tingitud sellest, et me ei ole kunagi suutnud katta kogu arstiabi vajadust. Tänavu suudame katta vaid 94% ravivajadusest.
Kas inimesed on arstiabiga rahul?
Inimeste jaoks on tervis tähtis, ootused kahtlemata kasvavad ja teenuste ebapiisav kättesaadavus tekitab rahulolematust, mis kajastub ka aastataid tehtud rahulolu uuringus. Inimeste rahulolu arstiabi korraldusega on 63% ning see on veidi langenud ja jõudnud koroonapandeemia eelsele tasemele, selgub Tervisekassa ja Kantar Emori viimasest uuringust. Ja eks need tulemused peegeldavadki praegust olukorda – põhjuseks tuuakse nii pikki ravijärjekordi kui ka piirkondlikku perearstide puudust.
Ravijärjekorrad on suuresti tingitud sellest, et me ei ole kunagi suutnud katta kogu arstiabi vajadust. Tänavu suudame katta vaid 94% ravivajadusest. Samuti on Eesti inimeste omaosalus tervishoiukulude katmisel väga suur (22%), mis ületab nii rahvusvahelist soovitus (15%) kui ka ELi keskmist (14%). Selle tulemusel tunnetab iga kümnes Eesti elanik, et tema ravivajadus ei ole kaetud. Ja iga-aastaselt hoiame arstiabist eemal umbes 5% neid, kellel pole ravikindlustust. Ja teist sama palju või veidi rohkem neid, kellel ravikindlustus on katkendlik, kuid haigus ei küsi, kas sinul on sel kuul ravikindlustus on või mitte.
Tervisekassa on tuleviku lisaraha vajaduse prognoosi taustal teinud tervishoiu efektiivsuse analüüsi: kuidas raviteekondi ümber kujundada; ravimeid-seadmeid ühiselt hankida; kuidas rahastada tulemuspõhiselt. Ehk siis alati saab veel paremini – hinnanguliselt üks protsent eelarvest on see, mida saaks efektiivsemalt tegutsedes kokku hoida, kuid Tervisekassa tulude ja kulude prognoositav vahe on kümme korda suurem, kui saab katta seda pideva tõhustamise abil.
Kuidas rahamure lahendada?
Töötavad inimesed panustavad tervisekassasse sotsiaalmaksuna, 2018. aastast maksab riik mitte-töötavate pensionäride eest 13% pensionitelt tervisekassasse. Minu ettepanek on senisesse rahastamisskeemi sobiv – riik hakkaks tasuma sotsiaalmaksu miinimumkohustust ka nende eest, kes seni ei panusta ja on kindlustatutega võrdsustatud ehk siis peamiselt lapsed.
See oleks tehniliselt ja juriidiliselt lihtne, stabiilne, prognoositav, kuid paindlikku rakendamist ja üleminekut võimaldav. Ja kuna korduvalt on küsitud, kas riik hakkab katma laste ravikulusid, siis vastus on ei – siirde suurus ei ole seotud laste kuludega, nii nagu töötaja sotsiaalmaks ei ole seotud tema arstiabi vajadusega. Ravikulusid kaetakse nii, nagu seda praegu tehakse.
Püsikulude katmine laenuga pikaajaliselt ei ole jätkusuutlik ning meil on vaja kasvatada püsitulusid.
Kust lisaraha tuleb? Selle üle teen isegi nalja, et terviseministri jaoks ei ole tähtis, kas see tuleb aktsiisidest, käibemaksust, trahvidest või mõnda teist liiki eelarvetulust. Kahtlemata on tarvis eelarve tulusid koguda senisest rohkem, sest juba praegu ei kata püsitulud püsikulusid. Ka praegu on see tervisekassa puudujääk riigieelarve strateegiasse sees, suurendab valitsussektori puudujääki, mis kaetakse laenuga. Püsikulude katmine laenuga pikaajaliselt ei ole jätkusuutlik ning meil on vaja kasvatada püsitulusid. Arvestades valitsussektori puudujäägi suurust, on ainuke võimalus maksutulude suurendamine.
Mida siis lisaraha eest saab?
Saab lühemad ravijärjekorrad, saab väiksema omaosaluse inimeste jaoks, saab palgatõusu tervishoiutöötajatele, kelle oskused on hinnas absoluutselt igas riigis, saab uusi ravimeid ja teenuseid. Samuti on ääretult oluline panustada senisest enam nii vaimse tervise teenustesse kui ka palliatiivravisse. Seni on Euroopa maksumaksjad ehitanud meile haiglad ja tervisekeskused, aga tulevikus peame ka investeeringukulud katma ise.
Kas eelnevalt on kõlanud mõni suur uudis või üllatav selgitus, erakordne plaan inimeste tervise parandamiseks? Ei ole ju. Tegelikult me teame, et tuleb vähem riskida, tuleb tervislikumalt elada ja tervishoidu on raha juurde vaja. Aga miks see paranemine nii visa on?
Lennart Meri ütles oma 1997. aasta vabariigi aastapäeva kõnes, et oma riigi eest vastutame me kõik koos ja igaüks eraldi. Parafraseerides – ka tervise eest vastutame me kõik koos ja igaüks eraldi. Mureks on meil see «kõik koos», mis nakkusliku haiguse pandeemilise leviku ajal oli veel kuidagi ühiskonnas mõistetav, ent mitte küll lihtsasti rakendatav. Mittenakkushaiguste puhul ei ole eriti mõistmist, miks me peame siin kõik koos olema, kui haigeks jääb vaid mõni.
Igaüks soovib olla terve. Ja küsitlused-uuringud näitavad, et inimesed peavad tervist lähisuhete kõrval kõige tähtsamaks asjaks elus. Aga 32 aastat oleme tervishoidu pannud 1 euro, samal ajal kui Euroopa Liidu liikmesriigid 1,5. Kas tõesti plaanime samamoodi jätkata? See ei ole võimalik. Kui tahame võrrelda end Põhjamaadega, siis peame samavõrd väärikalt tervishoidu panustama.
Mis takistab hädavajaliku otsuse tegemist?
Kolm müüti, mis takistavad piisavat arstiabi rahastamist. Esiteks, et ennetus hoiab lähiajal kulusid kokku. See on õige, et ennetada tuleb – muidu oleksime ammu hullemas olukorras ning poleks lootustki pikas perspektiivis kulude kasvu aeglustada. Aga pole mõtet teha nägu, teades Eesti laste ülekaalulisuse numbreid ja vaimse tervise negatiivset trendi, et ennetustöö tasakaalustaks kuidagi tervisekassa eelarve mõne aasta pärast. Seda paraku ei juhtu. Võit saab tulla pikemas perspektiivis laugema kulude kasvu näol, siis ja ainult siis, kui me teeme praegu otsused laste elukeskkonna tervislikuks kujundamiseks.
Teine müüt on see, et inimesed tegutsevad ratsionaalselt oma pikaajalise heaolu nimel. Ammu tõestatud ja Nobeli preemia teenitud selle eest, et näidata, et inimesed tegelikult ei ole ratsionaalsed optimeerijad, ei ole seda ka tervise küsimustes. Ja me ei saa teha otsuseid lähtudes olukorrast, et meil on need ideaalsed inimesed olemas. Me oleme inimesed – ekslikud, ebaratsionaalsed, mugavad, aga ka loovad, emotsionaalsed ja tähendust loovad. Ühendab see, et me kõik tahame olla terved. Ja tervislikke valikuid toetava keskkonna kujundamine, isegi kui see tähendab limonaadimaksu ja alkoholireklaami piiranguid, on meile kõigile kasulik.
Kolmas müüt – arstiabi on privileeg, mis tuleb välja teenida. Väikesel riigil on vaja igaüht. Tõenduspõhised, kuid sageli odavad sekkumised võimaldavad vältida kallimaid kulusid. Nagu näiteks olukorrad, kus ravikindlustuseta inimesed pöörduvad lõpuks EMOsse, kuigi perearsti juurde pöördudes saanuks seda vältida.
Kokkuvõttes, on tähtis kujundada laste jaoks tervislik elukeskkond; rahastada tervishoidu nii, et tõenduspõhiseid sekkumised oleksid kõigile kättesaadavad; lubame inimestel eksida ja olla ebaratsionaalsed, aga seisame ühiselt selle eest, et terved oleksime me kõik. Me vastutame selle eest tõesti kõik koos ja igaüks eraldi.
RIINA SIKKUT ⟩ Kolm müüti, mis takistavad arstiabi rahastamist