REILI RAND: mehed pole raudbetoonist ega terasest. Nad vajavad ka hoolt – vaimselt kui füüsiliselt

Haigete laste kõrvalt mandrile tööle sõites tabasin end taas mõttelt, et äkki olen halb lapsevanem, halb ema. Seda hoolimata sellest, et sotsiaalvaldkonna hariduse tõttu oskan üpris objektiivselt hinnata lapse heaolu ning nende kiindumussuhte olemasolu ja tugevust. Samuti tean, et lapsed on koos isa ja vanavanematega tuttavas ja turvalises keskkonnas, oma kodus. Aga vahepeal saab sisemine hirm siiski võidu.

Samas meenus oluline tähelepanek: „Heaks lapsevanemaks olemine ei piirdu sellega, kuidas sa lapsega ümber käid. Tähtis on ka see, kuidas sa iseenda kui lapsevanema eest hoolitsed.“ Üsna pea jõudis mõttekäik selleni, kui tänulik saan olla, et minu elukaaslane ja vanemad saavad ning on võtnud meie koduse igapäevaelu, sh lastega toimetamise sageli enda kanda ning minul on võimalus täita enda unistusi ning püüelda kahe väikelapse kõrvalt ka tööalasele eneseteostusele.

On rõõm, et tänapäeval on üha rohkem mehi, kes on valmis olema väikelastega kodused, täitma rolle, mis justkui on kohased „õigele emale“. Üha enam on isasid, kes teavad laste söömisharjumusi, lemmikutest raamatukangelasi või lasteaia- ja koolikaaslaste nimesid. Kes kasvatavad oma lapsi nii nagu emadki. Just tänased isad on oma põlvkonnaga need teerajajad, kes on valmis emade kõrval üha enam laste kasvatamisel juhtrolli võtma.

Sotsiaalministeeriumi andmed näitavad, et isad ja emad jagavad aina rohkem vanemahüvitise saamist – 2022. aasta jaanuari seisuga sai vanemahüvitist 2798 meest, mis moodustas 16 protsenti kõikidest vanemahüvitise saajatest. Viis aastat varem sai vanemahüvitist 1510 meest, mis moodustas vaid kaheksa protsenti vanemahüvitise saajatest. Seega suuremad muutused on loodetavasti veel ees.

Mehed ju ei nuta

Käesoleval meeste tervise kuul tuleb esmahooga pähe meeste füüsiline tervis, sest olgem ausad, needki näitajad teevad muret – hiljutisest Tervise Arengu Instituudi uuringust selgus, et kuigi enamik 40–49-aastastest meestest hindab oma tervist vähemalt heaks, esineb neist suuremal osal terviseriske. Olenemata sellest, et aastaid on toimunud meestele suunatud kampaaniaid, mis juhivad tähelepanu vajadusele elada tervislikumalt ja käia regulaarselt arstlikus kontrollis, on meeste keskmine eluiga ikka üheksa aastat madalam kui naistel.

Kui noorem põlvkond on väikeste sammudega liikumas muutuse poole, siis tänased vanaisad, kes on suuresti üles kasvanud teadmises, et „mehed ju ei nuta“, pöörduvad arsti juurde viimases hädas – siis, kui ise enam hakkama ei saa.

Kuidagi ei saa mööda ka vaimsest tervisest. Oleme ühiskonnana alles jõudmas selleni, et vaimse tervise probleemidest rääkimine on normaalne. Mõeldes oma isa, tuttavate, kolleegide peale, siis jätkuvalt elatakse enda sisse. Kui statistiliselt on vaimse tervise probleeme meestel elu jooksul pisut harvem kui naistel, siis poistel jälle kaks korda rohkem kui tüdrukutel. Mehed teevad viis korda rohkem suitsiide kui naised.

Märkame isa ja vanaisa

See tähendab, et üksteise märkamine ja üksteise jaoks kohalolemine muutub järjest tähtsamaks. Presidendiproua Sirje Karis tõdes isadepäeval peetud kõnes, et tema oli isa tütar ning kutsus üles isasid märkama ja kohal olema.

Mul on olnud rõõm olla ka isa tütar – isa on olnud see, kes toetas mind koolitöödega ja õpetas nii võrri kui traktoriga sõitma, kes kaevas koos minuga aias järgmisi lillepeenraid. Ta on alati andnud tasakaalukat ja elutarka nõu ja ma tean, et ta on alati olemas, kui ma teda vajan. Minu peagi neljaseks saava tütre ja kaheseks saava poja jaoks on ta vanaisa, kellega koos küpsetades valmivad parimad pannkoogid ja tulevad igapäevaseid toimetamisi tehes kaasa elutarkused.

Meie isad ja vanaisad vajavad märkamist, mitte vaid kord aastas isadepäeval, vaid ka igapäevaselt. Nagu rõhutas proua Karis: „Nad pole raudbetoonist või terasest. Neilgi on oma valud ja oma tõved. Nemadki vajavad tuge ja pausi koos küsimusega „Kuidas sul läheb?“ ja võimalust kõneleda.“

Loomulikult ei saa unustada, et Eestis on palju kodusid, kus isa ei ole. Need lood on erinevad ja tihti keerulised. Aga sellele, et tulevikus oleks vähem ilma isata sirguvaid lapsi, aitab just kaasa tänaste poiste ja noormeeste märkamine. Ja mõistagi on nüüd ja alati elementaarne see, et kui isa teed lapse emaga lähevad lahku, vajavad lapsed jätkuvalt isa hoolt, tähelepanu, julgustavaid sõnu ja ühiseid ettevõtmisi. Seda ka siis, kui isal on tekkinud uus pere. Vahel eeldab see küll ka seda, et ema seab esiplaanile lapse huvid ega tee takistusi.

POLIITKOLUMNIST | Reili Rand: mehed pole raudbetoonist ega terasest. Nad vajavad ka hoolt – vaimselt kui füüsiliselt