Marju Lauristin ütles hiljutises intervjuus ajakirjale Edasile, et loovuse ja kujutlusvõimega tegijate puudumine on üks tõsine asi ning loovus pole vaid kunstnike ja luuletajate teema, vaid loovust peab olema kõigil elualadel. Huviharidusel ja -tegevusel on oluline roll laste ning noorte loovuse ja kujutlusvõime arendamisel, pakkudes rohkelt võimalusi uurida ja avastada, kriitilist mõtlemist arendada ning ennast ja oma emotsioone väljendada. On palju just neid lapsi, kelle eneseteostus väljendub koolipingi asemel kooliväliste huvidega tegeledes. Oma huviga süvitsi tegelemine loob viljaka pinnase loovaks mõtlemiseks ning toetab ka laste ja noorte vaimset ning füüsilist tervist.
Huvihariduse ja -toetuse kärpe suurus pole veel teada, kuid tulemata see tõenäoliselt ei jää. Ühest küljest arusaadav, sest haridusministeeriumi kärpemaht on ligi 80 miljonit ja loomulikult pole selle leidmine lihtne ülesanne. Kuid teisalt on sellel toetusel väga laiaulatuslik mõju, mida ei tohiks otsuse tegemisel tähelepanuta jätta. Selleks on lisaks laste ja noorte mitmekülgse arengu toetamisele ka õpetajate võrdne kohtlemine, maapiirkondade areng ning ka partnerlus kohalike omavalitsustega. Leian isiklikult, et huviharidust ja -tegevust ei tohiks kärpekäärid puutuda.
Õpetajate võrdne kohtlemine
Meie huvihariduse ja -tegevuse kvaliteediks ning rikkuseks on entusiastlikud ja kompetentsed õpetajad. Olukorras, kus oleme otsustanud üldhariduskoolide õpetajate palkasid mitte kärpida, peaksime hoidma seda joont ka huvihariduse õpetajate puhul. Kuid toetuse kärpimine paneb kohalikud omavalitsused selle keeruka otsusega silmitsi seisma ning tagajärgedeks võib olla õpetajate palgafondi vähendamine. See võib viia isegi olukorrani, kus mitmedki õpetajad ja juhendajad peavad leidma endale väljakutseid ja palgaraha mujalt sektorist. Kaotajaks jäävad seeläbi lõpuks lapsed ja noored, kelle võimalused sobiva huviala leidmiseks vähenevad.
Kui väiksemates kogukondades leidub kas või üks-kaks sädeme ja südamega õpetajat või juhendajat, kes lapsi kokku toob, on sellel suur väärtus. Nende lahkudes kaob noortel kooskäimise harjumus ning seda taastada on keeruline. Tõenäoline on ka see, et valdkonnast lahkunud õpetajat ei suuda me motiveerida enam tagasi tulema, kui ta on leidnud endale uue ameti. Nad kaotavad kvalifikatsiooni, mille taastamine muutub järjest keerulisemaks. Lisaks pole lähiaastatel näha, et raha hakkaks suuremal hulgal huviharidusse juurde voolama.
Nii õpetajad kui ka huvihariduse valdkonna organisatsioonid saavad aru, et me kõik peame ühiselt pingutama. Küsimus on praegu pigem selles, kas võtmine sealt, kust tegelikult pole midagi võtta, ei lõhu ära midagi suuremat? Taastamine on palju keerulisem töö ning praegu pole näha, et see samm kokkuhoiu näol piisava võidu tooks.
Huvihariduse kättesaadavus maapiirkondades
Riigikogu kiitis praegu kehtiva huvihariduse ja -toetuse põhimõtted heaks 2017. aastal. Vastu võetud seadusemuudatus andis aluse noorte huvihariduse ja -tegevuse riigipoolseks täiendavaks toetamiseks, et huvitegevusele oleks juurdepääs suuremal hulgal noortel ja valikuvõimalused maapiirkondades laiemad. Tugev rõhuasetus piirkondadele tulenes sellest, et maapiirkonnas on vähem lapsi ning huviharidust ja -tegevust on ka oluliselt kallim pakkuda. Seal on rohkem neid, kes elavad keskustest kaugel või on pärit perekonnast, kus pole majanduslikult võimalik lapse hobisid toetada. Just piirkondliku kättesaadavusega arvestamine oli toona jõuline regionaalpoliitiline samm, kus väiksema omavalitsuse toetus oli suuremgi kui mõnel linnal.
Partnerlus kohalike omavalitsustega
Haridusminister Kristina Kallas tõi valitsuse pressikonverentsil välja asjaolu, et huvihariduse tegevus on tegelikult kohaliku omavalitsuse, mitte riigi ülesanne. Kohalikud omavalitsused panustavad huviharidusse märkimisväärselt. Olen veendunud, et laste hariduse kvaliteet, mitmekesisus ja kättesaadavus kõikjal Eestis, on meie kõigi ühine ülesanne. Tegemist peab olema ühiselt jagatud mõtte- ja tegutsemisviisiga. Olin toonase huvihariduse ja -toetuse kontseptsiooni välja töötamise juures ning see oli ühine otsus kohalike omavalitsuste, huvitegevuse partnerorganisatsioonide ning ka ministeeriumite vahel. Tegemist oli harukordselt üksmeelse otsusega ka erakondade poolt. Ma ei näe, et sellest praegu taganemine meid edasi viiks. Oleme juba teinud sammu tagasi vähendades huvihariduse summat viieteistkümnelt miljonilt kümnele miljonile. Kohalike omavalitsuste rahastamise osakaal riigi SKPst on niigi läbi aastakümnete olnud langustrendis ning viimaste aastate kriisid on kohalikud omavalitsused pannud keerukasse seisu. Huvihariduse toetusest loobumine on ka kohalike omavalitsuste altvedamine. Riigi kokkulepetest taganemine ei aita kuidagi kaasa usalduslike suhete hoidmisele keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel.
(Huvi)haridust ei saa regionaalpoliitikast lahutada. Huvihariduse ja -tegevuse toetuse puhul on tegemist regionaalpoliitilise meetmega, mis on küll hariduse valdkonnas, kuid annab kohalikule kogukonnale võimaluse otsustada, milliseid kitsaskohti selle abil lahendada. Ikka selleks, et meil oleks nii täna kui ka tulevikus loovaid mõtlejaid ja tegutsejaid!