Kui hooldereform oleks tehtud 15 aastat tagasi, oleksid asjad meie peres võinud kujuneda teisiti. Eesti riik on lõpuks jõudmas küpsusastmesse, kus vananeva kalli inimese hooldusvajadus ei dikteeri totaalselt lähedaste elusaatust, kirjutab töö- ja terviseminister
Olen pärit suurest perekonnast. Meid kasvas neli venda ja ega vanemad enne lõpetanud, kui õde ka seltsi tuli. Arusaadavalt on mulle väikesest peale tuttav jagamine ja teistega arvestamine. Toitu tehti kodus alati suure potiga ning alles pidi jääma ka sellele, keda parasjagu kodus ei olnud.
Kui hooldereform oleks aset leidnud minu noorpõlves, oleksid asjad meie peres võinud kujuneda teisiti. Minu isa töötas pikka aega juhtival kohal. Kahjuks lõpetas talle tööd pakkunud firma tegevuse ja ta pidi otsima muud ametit. Töökoha valikut piiras inglise keele oskus ja arvutitöö valdamine. Paralleelselt hakkas isaisal ehk minu vanaisal tekkima dementsus. Alzheimeri esimesed juhtumid olid isegi naljakad, näiteks kui vanaisa kodust ära põgenes ning linna peal taksoga ringi sõitis. Et ta seal arveid ei maksnud, siis tõi politsei patukoti varsti koju tagasi. Kahjuks haigus süvenes ja vanaisa tuli hoida kodus luku taga. See tähendas aga, et isa pidi teda päeva jooksul paar korda kodus aitamas käima. Regulaarne töölt ära käimine mu isa tööandjale ei meeldinud ja selle tulemusena kaotas isa töökoha.
Lõpuks jõudis kätte aeg, kui vanaisa tervis halvenes nii, et ta vajas möödapääsmatult hooldekodu abi. Hooldekodu tasu oli aga selline, et kui töötu inimene üritas seda maksta oma tagavarast, sai see peagi otsa. Rahapuudus ja ebakindlus sõid isa tervist isukalt. Vanaisa suri üheksakümne viie aastasena, isa lahkus kuuekümnekuueselt viis aastat hiljem.
Olles sellist olukorda oma silmaga pealt näinud, saan ma väga hästi aru, miks on vajalikud koduhooldusteenused või riigi rahaline tugi hooldekodu tagamisel pensioni eest. Vananeva inimese lapsed ja lähedased ei peaks kodus haige pereliikme juures «kinni olema».
Niisugused sündmused elus paraku juhtuvad, ning olles seda kõike pealt näinud, saan ma väga hästi aru, miks on vajalikud koduhooldusteenused või riigi rahaline tugi hooldekodu tagamisel pensioni eest. Vananeva inimese lapsed ja lähedased ei peaks kodus haige pereliikme juures «kinni olema». Võimalust, et omavalitsus aitab elanikke hooldaja leidmisel ning abivajaja saab selle tulemusel võimalikult kaua oma kodus ise toime tulla, tuleb igal juhul väärtustada.
Ka edasine faas, milles läheb tõesti vaja juba ööpäevaringset hooldust, ei tohi ajada perekonda pankrotti või tekitada olukorda, kus abivajaja perekond peab minetama igasuguse isikliku elu ja väärikuse selle nimel, et aidata vananevat lähedast.
Järgmise aasta 1. juulil jõustuva hooldereformi puhul on oluline just see moment, et uus reform tegelikult ka aitaks, näiteks niisuguseid inimesi, kellest eespool juttu oli. Vanaisa pensionist hooldekodu maksmiseks ei piisanud. Puudujäägi sai võtta esialgu kogutud tagavarast, kuid see sulas kiiresti. Paljudel peredel ei olegi tänapäeval sellist säästuks kogutud tagavara. Olgu kasvavad lapsed, pooleliolev majaehitus või soov nädalavahetuseks perega korraks spaasse või väljasõidule minna – me ei tohi sundida inimesi valima oma lähedaste ja igapäevavajaduste vahel.
Hooldereformis tuleb vaadata kõigi tublide inimeste olukorda, sealhulgas kindlustada ka kõige väiksema pensioni saajate pääsemine hooldekodusse, kui selleks on tõenduspõhine vajadus. Sotsiaaldemokraadid taotlevad seetõttu reformieelnõus olulist muudatust, millega piirneb inimese omaosalus hooldekodu koha eest tasumisel pensioni suurusega. Seda isegi siis, kui pensioni suurus on kõigest kakssada või kolmsada eurot. Me ei saa suruda nurka tublisid omakseid, kellel ei pruugi olla piisavalt hea töökoht või suur sukasäär.
Eesti riik on nüüd jõudnud niisugusesse vanusesse, et me suudame ja peame tagama, et lähedased ei jää vananeva kalli inimesega koju lihtsalt selle pärast, et puudub raha teistsugusteks lahendusteks.
Neid inimesi, kes Eestis saavad alla keskmise suurust pensioni, on sotsiaalministeeriumi spetsialistide sõnul kõigist pensionisaajatest üks neljandik. Nende hulgas on näiteks rahvapensioni saajad, aga ka inimesed, kes on olnud oludest tulenevalt sunnitud töötama madalapalgalisel töökohal või lausa mustalt. Tean üht põllumajandusreformi ohvrit, kellele omanik ütles otse: vali, kas raha kätte või lõpetame töölepingu. Niisugused juhtumid tulevad teatud sektorites kahetsusväärsel kombel ette ka tänapäeval. Olude sunnil töötu olemine või mustalt töötamine maksab hiljem ringiga kätte lähedastele.
Lisaks on päästjad, hooldajad ja paljude teiste vajalike ametite pidajad olnud sunnitud leppima palga ja pensionikoefitsiendiga, mis on tugevalt alla keskmise. Miks me karistame ühe vitsaga kõiki neid, kes peavad mingil põhjusel leppima madalama pensioniga? Ja miks me karistame nende tublide inimeste lapsi?
Sotsiaalministeerium on teinud arvutused ning olukorra hind, kus kaetud saab ka selle neljandiku pensionisaajate hooldekodukoht täies ulatuses, on 2,9 miljonit eurot. Hea uudis on, et vastav summa on eelarves planeeritud 57 miljoni suuruses rahastuses puhvrina olemas. Seega on meil faktilises mõttes jõukohane selline muudatus teha.
Loodame siin poliitilist mõistmist oma partneritelt. Praegune hooldereformi eelnõu ei tohi anda tulemust, et teeme reformi ainult rikastele. Näiteks kõrgemat eripensioni saavad inimesed, kellel jääb hooldekodu koha tasust raha üle juba praegu, saavad kalli reformi abil taskuraha suurendada veel enam kui 500 euro võrra.
Hooldekodukoha tagamine igale soovijale ja abivajajale – nii on kirjas koalitsioonilepingus. Eesti riik on nüüd jõudnud niisugusesse vanusesse, et me suudame ja peame tagama, et lähedased ei jää vananeva kalli inimesega koju lihtsalt selle pärast, et puudub raha teistsugusteks lahendusteks. Meil kõigil on õigus säilitada väärikus ka elu tagumises etapis.
PEEP PETERSON ⟩ Hooldekodu koht vaid rikastele või igale abivajajale?