Kas mind üllatab, et erakondade valimispidudel Eesti Ekspressi ajakirjanike tehtud kokaiiniproovid olid positiivsed? Ei. Kas mind üllatab, kui näiliselt kohkunud ja segaduses olid selle peale erakondade esindajate kommentaarid? Absoluutselt mitte. Küll aga on mul kõrini uimasteid puudutavast silmakirjalikkusest meie avalikkuses ning Eesti arast ja tagurlikust uimastipoliitikast.

Regulaarsed reoveeuuringud näitavad järjepidevalt uimastite tarvitamise suurenemist, illegaalsed narkootikumid on kättesaadavamad kui kunagi varem ning üledoosidest tingitud surmade arv kasvab aastast aastasse. Sellele kõigele vaatamata teeme riigina uimastipoliitika reformi asemel imepisikesi (möönan, et vajalikke) samme, mis võtavad liiga kaua aega ja mille mõju on liiga väike.

Eestil on olemas siseministeeriumi välja antud narkopoliitika valge raamat, mis seab Eesti narkopoliitika lähtekohtadeks ambitsioonikuse, prioriteetsuse ja huvikaitse kaasamise. Tegu on pigem eesrindliku strateegilise dokumendiga, mille visiooni järgi on 2030. aastaks tarvitamine ja sellega seotud kahjud saavutanud Eestis püsiva langustrendi, tarvitajate õigusrikkumiste puhul eelistatakse karistuste asemel abiteenuseid ning narkovaldkonna teenused ja sekkumised on saanud loomulikuks osaks Eesti tervise-, sotsiaal-, haridus- ja õiguskaitseteenustes. Kui jätkame praeguse tempo ja ükskõiksusega, siis need nägemused järgmise nelja ja poole aasta jooksul kindlasti ei realiseeru.

On tervitatav, et Tervise arengu instituut on välja töötanud Ööhaldjate näol kahjude vähendamise teenuse ööelus ning on kiiduväärt, et kinniste uste taga töötatakse välja hea samariitlase seadust, aga see on liiga vähe ja liiga hilja. Aasta jooksul oleme ühiskonnana olnud tunnistajaks kahele väga traagilisele noore inimese surmale, mida oleks saanud paindlikuma uimastipoliitikaga ära hoida. Ja pole mingit põhjust arvata, et selliseid juhtumeid ei lisandu.