Eesti inimeste tahe ja valmidus töötada on meie majanduse üks suurimaid trumpe, kuid paraku ei leia veel liiga paljud endale tööturul rakendust kas haridustee liiga varajase katkemise, ebapiisava eesti keele oskuse või piirkondlike tegurite tõttu.
Lahenduseks on senisest aktiivsem riiklik tööturupoliitika ning valmidus võtta kasutusele ebastandardseid lahendusi.
Eesti tööturul valitsevat olukorda saab kirjeldada nii, et ühtede arvates on klaas pooltäis, teiste arvates aga pooltühi.
Ühelt poolt on Eesti inimeste tööjõus osalemise määr Euroopa Liidu üks kõrgeimaid: 2023. aasta seisuga oli tööga hõivatud või aktiivselt otsis tööd tervelt 81,6 protsenti Eesti inimestest vanuses 15 kuni 64 eluaastat. See on paremuselt kolmas tulemus Euroopa Liidus.
Teiselt poolt on selle numbri sees üksjagu inimesi, kes küll tahavad tööd teha ja seda aktiivselt otsivad, kuid kes pole siiski tööga hõivatud. Värskeimate Eurostati andmete järgi oli Eesti töötuse määraks 2024. aasta detsembri seisuga 7,3 protsenti, mis on halvemuselt kuues näitaja kogu EL-is.
Samasugust määra näitab töötukassa statistika, kusjuures esinevad traditsiooniliselt suured regionaalsed erinevused: kui Hiiumaal on töötuse määr ainult 3,8 protsenti tööjõust, siis Ida-Virumaa näitaja ulatub kurvastava 12,1 protsendini. Teise murelapsena järgneb Valgamaa 8,6-protsendilise töötuse määraga.
Kas tõesti ei saa sellises olukorras midagi parata? Kas tõesti on vältimatu, et Eesti töötuse määr ületab tunduvalt EL-i keskmist (5,9 protsenti).
Tegelikult mitte. Tegelikult suudavad riigid hõlbustada töötutel uue töökoha leidmist aktiivse tööturupoliitika kaudu.
Haridus, haridus, haridus
Pole saladus, et mida kõrgem on inimese viimane omandatud haridusaste, seda väiksem on tõenäosus, et ta kogeb pikaajalist töötust või üldse kuulub suvaliselt valitud ajahetkel töötute hulka.
Jaanuarikuu seisuga oli töötukassas registreeritud veidi üle 51 000 töötu. Neist tervelt 62,2 protsendil kas puudus erialane haridus – ehk neil polnud ei kõrg- ega kutseharidust – või nende eesti keele oskus jäi alla B1 keeletaseme.
Märkimisväärne on ka asjaolu, et selliste töötute osakaal oli Eesti keskmisest kõrgem ainult kahes maakonnas: Ida-Virumaal, kus erialane haridus või algtasemest kõrgem eesti keele oskus puudus tervelt 80,4 protsendil töötutest, ning Valgamaal (sealne vastav näitaja oli 64,2 protsenti). Just nendes maakondades on töötuse määr tervikuna Eesti suurim.
Lahendus on tegelikult lihtne – kui inimesel puuduvad tööturul edukaks osalemiseks vajalikud oskused, tuleb talle need oskused tagada!
„Haridus, haridus, haridus,“ – just nii loetles oma peamisi prioriteete Briti Tööerakonna kunagine juht Tony Blair, kui ta tutvustas erakonna 1997. aasta valimisprogrammi. Toonased valimised osutusid suurimaks triumfiks erakonna ajaloos.
Ka meie võiksime võtta eeskuju Blairist. Et aidata inimestel liikuda töötu staatusest töötajaks, tuleb suurendada töötukassa vahendatud koolituste mahtu. Võiks mõelda nii eesti keele õppe kursuste tellimusmahu suurendamisele kui ka töötute täiend- ja ümberõppele. Lennukam, aga samuti toimiv lahendus oleks suurendada töötukassa tasemeõppes osalemise toetust, mida makstakse neile töötutele, kes lähevad õppima kutse- või ülikooli ning kes pole varem antud haridustasemel haridust omandanud.
Keelekursustele ja (uue) eriala omandamise kaasaaitamisele kulutatud raha pole mingi mõttetu kulu, vaid investeering sellesse, et täna riigi piiratud sotsiaalabist elatuv töötu maksaks juba homme palgatöötajana riigikassasse sotsiaal- ja tulumaksu ning looks majandusele lisandväärtust. Töötute oskuste senisest aktiivsem parandamine võiks olla prioriteediks ka riigi ja töötukassa jaoks keerulistel eelarveperioodidel.
Piirkondliku töötuse vastu aitavad julged, kuid juba testitud lahendused
Kindlasti saab lugeja vastu vaielda, vihjates vabade töökohtade piirkonniti ebaühtlasele jaotusele. Mis kasu on parematest oskustest ja erialaharidusest, kui kodumaakonnas uusi töötajaid eriti ei otsita? Värskeimate, eelmise aasta III kvartali andmete järgi asus ju tervelt 80,7 protsenti vabadest töökohtadest Harjumaal.
Kuid ka sellises keerulises olukorras saab pakkuda lahendusi. Inspiratsiooni saab ammutada ühest skeemist, mis sündis 2018. aastal toona tööministri ametit pidanud sotsiaaldemokraadi Riina Sikkuti eestvedamisel. Jutt käib piirkondlikust töökoha loomise toetusest.
Nimelt lõi toona valitsus meetme, millega toetati pikaajaliste töötute palkamist Eesti kõrgeima töötusega maakondades – toonase seisuga Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis. Skeemist osa võtnud tööandjatelele, kes lõid vähemalt 5 uut töökohta, maksti 12 kuu jooksul hüvitist, mis võrdus 50 protsendiga töötaja töötasust.
Et palgad oleksid väärikad, kvalifitseerusid toetusele ainult need töökohad, millel maksti vähemalt 1,5-kordset Eesti miinimumpalka. Ning et piiratud vahendite eest saaks luua võimalikult rohkem uusi töökohti, oli iga töötaja eest makstaval palgatoetusel ka mõistlik ülempiir.
Lisaks oli tööandja kohustatud hoidma töötajaid palgal ka pärast riigipoolse toetuse maksmise perioodi lõppemist, vastasel juhul oli tööandja kohustatud saadud raha tagastama.
Tänu sellele julgele skeemile loodi Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis mitusada uut töökohta. Ning mis on kõige tähtsam – skeem ise läks maksma ainult 1,48 miljonit eurot kolme aasta peale kokku! Ning seegi raha tuli Euroopa Sotsiaalfondist.
Teisisõnu sai riik reaalselt vähendada töötuse määra kõige probleemsemates piirkondades riigieelarve – või ka töötukassa eelarve – mõistes kommiraha eest! Äkki tasuks sellist juba läbiproovitud skeemi taas ellu äratada?
Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde
Piirkondliku töötuse probleemi lahendamisele saab kaasa aidata lisaks palgatoetuse maksmisele ka ühe nutika nipi abil: tuleb eemaldada tõkked, mis takistavad turuloogikal toimimast.
Nimelt on majanduse põhitõeks see, et nõudlus ja pakkumine tasakaalustavad üksteist. Ometi reaalelus esineb olukord, kus ühtedes piirkondades on palju töötuid ja teistes palju vabu töökohti. Meie väikese riigi piires eksisteerivad korraga kõrge tööpuudus ja suur tööjõupuudus.
Majandusteooria ütleb meile, et sellist nähtust ei saa pikalt eksisteerida – töötud oleksid juba ammu läinud tööle sinna, kus seda jagub.
Tõsi, paljud ei taha ka ajutiselt oma kodumaakonnast välja kolida. Mis siis, et iga nädalavahetus saaks teoreetiliselt tagasi koju sõita.
Kuid paljud töötud idavirukad oleksid valmis minema Tallinna tööle ning ka paljudel Valga töötutel pole midagi Tartus tööl käimise vastu.
Siin on aga kaks probleemi: vaatamata Eesti väiksusele pole iga päev selliste vahemaade ületamine paljudele otstarbekas. Ning omandada elamist teises linnas ka ei saa, sest üürihinnad on laes. Pole ju mõtet minna tööle teise linna, kui pärast üürikulude tasumist jääb palgast järgi vähem kui koduvallas töötuna närustest toetustest elatudes!
Lahendusi on samuti kaks. Esiteks tuleb minna edasi raudtee elektrifitseerimise ja rongide piirkiiruse tõstmisega. Kodu ja töökoha vahel pendeldamine on seda lihtsam, mida kiiremini käivad rongid, mida rohkem on päevas väljumisi, mida rohkem on neis rongides ruumi ning mida taskukohasem on kuupilet.
Teine lahendus kuulub aga julgete ja ebastandardsete ideede valdkonda: nimelt võiks riik laiendada üürimajade programmi koos selleks vajaliku lisarahastusega ka suurtesse keskustesse.
Ehitame Tallinna ja Tartusse üürimaju, mille korterid ja toad oleksid mõeldud teiste piirkondade töötutele soodsalt välja üürimiseks! Nädala sees saaksid inimesed töötada pealinnas eluasemekulude pärast muretsemata, nädalavahetusel oleksid nad aga kodumaakonnas tagasi!
Kõrge töötuse määr on Eesti majanduse probleem, kuid see on ka võimalus. Panustades töötute oskuste parandamisse, inimeste mobiilsusse ning piirkondade järele aitamisse, saaksime tõsta Eesti tööhõivemäära Euroopa absoluutsesse tippu ning viiksime ka meie majanduse tagasi kasvurajale! Eesti inimene tahab tööd teha – talle lihtsalt tuleb anda selleks võimalus.