Riigikogus tuleks arutada sisulisi küsimusi teineteisele ärapanemise asemel, leiab emeriitprofessor .
Riigikogu algusnädalad on pakkunud rahvale meeliköitvat vaatepilti Toompeal toimuvast köieveost, milles osalejatel on teadagi kaks võiduvõimalust: kas tõmmata tugevamalt ja sellega saada vastased jõuga siruli, või «teha karjapoissi» ja köieots ootamatult lahti lasta, nii et vastasvõistkond sussid püsti ajaks.
Seekord kasutas hoopis kohtunik oma õigust võistlus spordieetika rikkumise tõttu enne tulemuse selgumist lõpetada. Üks-null kohtuniku kasuks, mis annab lootust, et vaatamata esialgsele rüselemisele suudab riigikogu vastselt valitud koosseis nüüd asuda sisulist tööd tegema. Veel kord sai tuge üks demokraatia alustõdesid: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Sest seni, kuni demokraatlike valimiste mehhanism töötab, on ikka võimalus, et tänasel koalitsioonil tuleb ülehomme istuda opositsioonis, ja vastupidi.
Mis on järgmine vaatus? Opositsioon on juba asunud parlamendi töövõimet halvama poole tuhande arupärimisega, millele vastamine ilmselt nõuab riigikogu juhatuselt meelekindlust lisaistungite korraldamiseks terve suve jooksul. Kuidas siiski kavatseb riigikogu juhatus jõuda ka tegeliku seadusandliku tööni ja vastu võtta valitsuse esitatud eelnõud?
Kas käivitub tavapärane «teerull» või suudab parlamendispiikrina oma esimese testi läbinud Eesti 200 esimees Lauri Hussar saavutada, et lubatud sisuline arutelu maksu- ja pereseaduste üle ka tegelikult, mitte ainult moe pärast toimub, nii et saaksid arvesse võetud ka mitmed avalikkuses kõlanud mõistlikud korrektiivid, näiteks need, mis puudutavad tulumaksuleevendusi majutusettevõtetele või peredele suuremat õiglust tagavaid lisandusi esimese ja teise lapse toetustele? Või reageeritakse obstruktsioonile vorst-vorsti-vastu-põhimõttel, kõigi parandusettepanekute tuima eiramise ja usaldushääletusega?
Praeguses olukorras on kogu tähelepanu pööratud riigikogu suures saalis toimuvale spektaaklile, kuid konstruktiivse tööõhkkonna saavutamine sõltub väga suurel määral sellest, kui demokraatlikult kulgeb eelnõude läbiarutamine komisjonides. Nüüd, kus päevakord sai suure madistamisega siiski vastu võetud, on määrava tähtsusega, et opositsiooni ja koalitsiooni liikmetel oleks aega ühise laua taga kõik probleemid ja ettepanekud rahulikult läbi arutada nii omavahel kui ka huvirühmade ja ekspertidega, vajadusel ka eelnõude teist lugemist katkestades.
Kindlasti on siingi teatud väärtusküsimustes vastasseisud vältimatud, kuid leidub ka ratsionaalseid kokkuleppeid ja sõnastuslikku täpsustamist võimaldavaid punkte. Kõigi komisjonide eesotsas on valitsuskoalitsiooni esindajad. Seega, jälgides eelnõude menetlemise käiku komisjonides (kaasa arvatud mõistlike parandusettepanekute arvestamist), saab avalikkus vastuse küsimusele, kas lubadus vabastada riigikogu valitsuse kummitempli staatusest on selle koalitsiooni juhtimisel teostatav.
Loodetavasti annab käimas olev jõuproov valitsuskoalitsioonile kasuliku õppetunni, kuidas edaspidi ennetada või ületada parlamentaarset punnseisu. Ilmne vajadus on täpsustada riigikogu kodukorda istungi avamise protseduuride ajalist piiramist puudutavas. Vältimaks pingete võimendumist tuleks hoiduda mitme avalikkuses rohkesti emotsioone tekitava eelnõu kuhjumisest ning eelistada samm-sammult edasi liikumist. Samuti võiks abieluvõrdsuse eest seistes rohkem selgitada vähemuste õiguste, väärikuse ja turvatunde tagamise vajalikkust, pööramata liigset tähelepanu seda meedias saatvale kultuurisõjale. Ees seisavad ju veelgi tõsisemad väljakutsed, näiteks kliimaseadus, kohaliku omavalitsuse seaduse ajakohastamine ja eestikeelsele haridusele üleminek. Juba järgmise eelarve koostamisel tahetakse rakendada koalitsioonileppesse kirjutatud nn nulleelarve põhimõtteid, mis tähendaks kogu avaliku sektori (sh nii tervisekui sotsiaalkindlustuse, hariduse, kultuuri kui ka kõigi valitsusasutuste) rahastamise põhimõtete ülevaatamist, seega paratamatult ka mitmete seaduste uuendamist.
Kui aga valitsuskoalitsioon tões ja meeles soovib alustada Eesti 200 põhilubadusest, personaalriigi ülesehitusest, toob see lisaks keerukatele infotehnoloogilistele väljakutsetele kaasa ka üsna kaelamurdvaid seadusandlikke probleeme, mille lahendamine tagaks demokraatliku kontrolli tehisintellektil põhinevate otsustusprotsesside üle ning kaitseks tõhusalt inimeste valikuvabadust ja eraelu privaatsust. Need on kõik väga tõsised uuenduslikud ettevõtmised, mis nõuavad valitsuselt ja riigikogult koostöötahet paljude ekspertide ja huvirühmadega, riskigruppide tähelepanelikku ärakuulamist ning ühiskonnaliikmete valmisolekut kavandatud muudatusi ellu viia. On täiesti ilmne, et ultimatiivse vastasseisu õhkkonnas jooksevad kinni kõik olulised reformid, mis ju ongi opositsiooni aktsioonide avalikult välja öeldud eesmärk.
EKRE ei ole varjanudki, et tema sihiks pole paremad seadused, vaid valitsuse kukutamine. EKRE esindajate kärarikas käitumine parlamendisaalis, igasugust mõistlikku dialoogi välistavad provokatiivsed hüüatused ja absurdsed repliigid toovad kahjuks meelde samas saalis kolmkümmend kaks aastat tagasi toimunud stagnameelse vähemuse vaenuetendused.
Tänase opositsiooni käratsemist vaadates kõlab mul kõrvus kadunud Ülo Nugise rahulik ja otsusekindel hääl, millega ta istungit juhatas, kõhklemata lärmitsejate talitsemiseks kasutamast ka tollases kodukorras sätestatud istungi juhataja õigust tegutseda reguleerimata küsimuste lahendamisel oma parema äratundmise järgi.
Vastasel juhul oleksid mitmed Eesti iseseisvuse taastamiseks vajalikud otsused võinud jäädagi hääletamata.
Jah, täna ei ole otseselt kaalul Eesti iseseisvus. Kuid EKRE eestvedamisel parlamendisaalis õhutatav vaenuhüsteeria ja ähvardamine tänavarahutustega on tõsine ohumärk, et ollakse valmis tõstma ühiskondliku vastasseisu temperatuuri piirini, üle mille astudes ei saa enam rääkida demokraatia puhul opositsioonile lubatud obstruktsioonist, vaid parlamentaarse riigikorralduse teadlikust lammutamisest.