Laste haridustee on siin üks olulisemaid mõõdupuid – emade-isade plaanide, aga ka alateadvuse mõjutajaid. Soovime või mitte, aga enamasti vaatavad lapsevanemad väga tõsiselt otsa sellele, milliseid võimalusi pakub kodulähedane kool ja kuidas kodukool võrdluses teiste piirkonna koolidega välja paistab. Siin tulevad paratamatult mängu koolide edetabelid, mida ajakirjanduses igal aastal avaldatakse.

Ma ei hakka lahkama seda, et kas selliseid edetabeleid on vaja või mitte ega tooma poolt- ja vastuargumente. Kuna selliseid pingeridu saadab suur lugejahuvi, siis näib, et nad on tulnud, et jääda. Küll aga toon nende edetabelite taustal välja mõned tähelepanekud üle-eestilise  hariduspildi kohta. Tahan rõhutada just regionaalset mõõdet.

Meie koolid on väga erinevad, ka suuruse poolest. Statistikasse jätab väga olulise jälje see, kas 9. klassi lõpetab antud koolis 6, 26 või hoopis 106 last. Kuue lõpetanu puhul piisab vaid ühest lapsest, kellel jääb hiljem keskharidus omandamata ning nn edukuse protsent kukub kohe pea paarkümmend protsenti. Eestis on täna päris arvestatav 4- ja 6-klassiliste koolide võrgustik. Üldiselt asuvad need koolid piirkondades, kus laste arv on väike ja viimasel kümnendil pigem kahanenud. Praegu saame statistilise ülevaate vaid põhikoolide lõpetanute  kohta, aga kindlasti ei tohi kahte esimest kooliastet vähem tähtsustada.

Paljud võrdlused sisaldavad heaolu mõõdikut ja taaskord ei näe me ka siin iga kooli sisse. Näiteks seda, kui lai või kitsas on seal huviringide valik või kui palju on ühe õpilase kohta  koolimajas ruumi. Lapsed peavad end koolis hästi ja turvaliselt tundma. Kõigel sellel on oluline roll hea ja tervikliku hariduse pakkumisel.

Tulles tagasi värskelt avaldatud Eesti koolide edetabeli juurde, siis esimesse veerandisse jääb 19 ja viimasesse veerandisse kuus Tallinna kooli, kui kasutada Õhtulehe sõnastust. Saaremaa puhul mahub esimesse veerandisse kolm  ja viimasesse üks kool. Harjumaa koolidest kuulub esimesse veerandisse kaheksa  ja viimasesse seitse kooli. On ju hästi teada, et väga paljud pealinna lähivaldades elavad lapsed käivad igapäevaselt Tallinna koolides.

Üldjuhul kehtib Tallinna ja Tartu puhul põhimõte, et mida kõrgemal on edetabelis kool, seda vähem on seal neid õpilasi, kelle jaoks on tegu tegelikule elukohale lähima kooliga. Selline trend töötab üheselt vastu põhimõttele, et kõik lapsed võiks käia kodulähedases põhikoolis. Sellest on mitmes oma artiklis põhjalikumalt kirjutanud Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko. Tema uurimused on toonud välja ka tõsiasja, et mida kõrgemal kool edetabelis asub, seda kõrgem sissetulek on  selle kooli laste vanematel.

Kokkuvõtvalt – kui jätkuvalt soodustada laste üha pikemat kooliteed ja üha sagedasemat lähima kooli hülgamist, siis külvame märkamatult üle Eesti hariduslikku ebavõrdsust. Süvenevale hariduslikule  ebavõrdsusele tuleb panna piir. Sellest peab saama ühiskonna üks suuremaid väljakutseid, millega lähikümnendil otsustavalt tegeleda. Ma ei taha elada riigis, kus fraas „ütle kus sa koolis käid ja ma ütlen, et kelleks sa saad“ saab laialdaselt päriselu osaks.

Ühegi põhikooli lõpudiplom ei tohi sulgeda noorte ees uksi, kui nad on valikute ees, kus oma õpinguid jätkata. Haridus- ja Teadusministeerium peab koostöös kohalike omavalitsustega töötama välja jõulisemad meetmed, et aidata järgi neid koole, mis on silmitsi suuremate väljakutsetega. Kindlasti ei tohi lahenduseks olla väiksemate koolide sulgemine, mis pikendaks väga paljude laste kooliteed ja aitaks kaasa teatud Eesti piirkondade hääbumisele. Maakoolide väljasuretamise uus laine tuleb hambad ristis ära hoida.