Samamoodi jätkates hääbuks elu väljaspool suurlinnu. See mõjutaks üsna pea kõigi Eesti inimeste heaolu, elukohast sõltumata. Et sellele pidurit tõmmata, peab valitsus juba täna tegema esimesi samme.

Minu jaoks on enesestmõistetav, et igas Eesti paigas peab olema hea elada. Kas inimene on otsustanud elada mõnes suurlinnas või väikeses Eesti kohas, elementaarsed asjad nagu algkool, lasteaed, pood, turvatunne või elekter, peavad olema tagatud.

Linlased sõltuvad elust maal

2023. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 368 917 inimest, neist umbes 640 000 Harjumaal, sealhulgas 460 000 Tallinnas. Inimesed on liikunud maapiirkondadest linnadesse eri põhjustel: linnas leiab lihtsamini töö, teenused on kättesaadavamad, olemas on enam lasteaedu ja koole ning  suurem valik poode. Selles ei ole kahtlustki, et linlaste jaoks on mugavused ja vajadused paremini tagatud.

Aga meie linnade elekter ja soojus tuleb maalt, meie toit tuleb maalt, meie tooted tulevad maalt. Inimestele meeldib suvel käia Pärnus suvitamas, puhata Eesti saartel, käia talvel Ida- või Lõuna-Eestis suusatamas. Need asjad ei oleks võimalikud ilma maaelu, seal elavate inimeste ja kohalike kogukondadeta.

Kuid elu maal on ikka hääbumas. Omavalitsustel on üha keerulisem pakkuda inimestele vajalikke teenuseid. Seda seetõttu, et pole piisavalt tööealisi inimesi, kelle maksurahast hoida kohalik elu käimas. Põllumajandus ja tööstus, aga ka teiste valdkondade ettevõtted, on kimpus tööjõupuudusega, kuna maal ei ole piisavalt töökäsi ning linnakeskkond iga äritegevuse jaoks ei sobi.

See on viinud mitmes paigas Eesti maaelu nõiaringi: kuna pole inimesi, pole kooli, poodi, tööd ega muid teenuseid. Kuna pole teenuseid ega tööd, ei soovi inimesed ka sinna piirkonda kolida. Ilma üheta pole teist. Usun, et paljud linnainimesed on mõelnud maale kolimisest, kuna seal on rahulik, pole ummikuid, õhk on puhas ja lastel turvalisem. Lõplik otsus on aga jäänud selle taha, et kutsuvas maakohas lihtsalt pole piisavalt häid võimalusi.

Tõenäoliselt on iga Harjumaa inimene lisaks oma elukohale mõne teise Eesti piirkonnaga tihedalt seotud läbi koolipõlve, vanavanemate, sugulaste, suvekodu ning neile läheb nende kohtade käekäik väga korda.

Omavalitsuste rahastamine on ajale jalgu jäänud

Linna või valla ülesanne on tagada oma inimestele kvaliteetsed sotsiaal- ja hoolekandeteenused, lasteaia- ja koolikohad, korraldada kultuuri- ja sporditööd, tagada veevarustus ja kanalisatsioon, teede ja tänavate korrashoid, jäätmevedu, ühistransport ja muu vajalik.

Selleks saavad omavalitsused riigilt raha läbi tulumaksu. Inimene käib tööl, maksab makse ja sellest läheb osa omavalitsusele, kuhu on inimene sisse kirjutatud. Paraku on suur osa tööealisest elanikkonnast liikunud suurlinnadesse ja nendega koos ka maksutulu. Paljud pensioniealised on jäänud pigem maapiirkondadesse. Ootused on aga kõrged ka väljaspool linnu ning suuremaid omavalitsusi. Kõik inimesed ootavalt jätkuvalt, et omavalitsused pakuksid inimestele kvaliteetseid teenuseid ning arendaksid oma piirkonda. See kõik vajab raha.

Oleme olukorras, kus peaaegu pooltel omavalitsustel on väga raske isegi baasteenuseid oma inimestele pakkuda. Osa neist vajavad täiendavat tuge juba 2024. aastal.

Plaastrina haaval oleme koalitsioonis välja pakkunud plaani, mis oleks üheks sammuks tervikliku lahenduse suunas, aitamaks meil juba 2024. aastal leevendada olukorda seal, kus täna on puudust kõige enam tunda.

Tulevast aastast soovime teha nii, et vallad ja linnad hakkavad saama enam raha ka pensioni tulumaksu pealt, aga selle võrra vähem üksikisiku tulumaksult. Muudatuste tulemusena hakkaksid raskeimas seisus olevad omavalitsused saama tuge suuremate tuludega omavalitsustelt. Raha vajavad oma teenuste ja investeeringute jaoks kõik. Kuna ka riigieelarve on raskes seisus, seisame silmitsi keeruliste valikutega. Ent paremaid aegu lihtsalt ootama jäädes künname pinnast uutele kriisidele, mille lahendused on veelgi kulukamad.

Kuigi riik jagab omavalitsustele raha ühtsetel alustel, jaguneb see tegelikkuses omavalitsuseti ebaühtlaselt. Eestis on piirkondlik ebavõrdsus suur ning sellega on vaja on tegeleda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Sel suvel alustame omavalitsustega läbirääkimisi, et leida pikaajalised lahendused omavalitsuste rahamuredele. Loodan ka omavalitsuste endi initsiatiivile, sest nende olukord, kogemus ja praktikad on olulised teadmised, millele tuginedes jõuame paremate lahendusteni. Meil ei ole enam aega oodata, peame tegutsema nüüd ja kohe. Enne, kui elu maal päriselt hääbub.

Peame tegelema sellega, et ääremaad ja väiksemad piirkonnad oleksid atraktiivsed ka noorematele ja tööealistele inimestele, tagamaks jätkusuutliku elu kõikjal üle Eesti.

Hea peab olema elada igas Eesti paigas.