Läinud reede juhtkirjas tunnistas Äripäev, et ehk oleks pidanud aasta tagasi sotside välja pakutud pangamaksu ideed ikkagi tõsiselt kaaluma. Kummardus toimetusele aususe eest, aga mingit võidurõõmu see mulle ei paku, sest ei võitnud meie ettevõtjad, tarbijad ega ka riik. Küll võiksime järeldada, et tulevikus oleksime söakatele ideedele vähe avatumad – isegi kui need tulevad punase lipsuga mehelt, kes väidetavalt turumajanduse lõppu kuulutab.

Regiooni majandusest, julgeolekuolukorrast ning mis seal salata – ka siseriiklikest tingimustest tulenev majanduslangus ning eelarvekriis on fakt, aga seda oli tegelikult pikalt ette näha. Samamoodi ka intressitõusudega paratamatult kaasnevaid megakasumeid ning kui läinud aastal käisin välja pangamaksu idee, siis riigikaitsemaksu ideest (mille ühe komponendina hiljem pangamaksu pakkusin) rääkisin juba 2022. suvel, enne viimaseid riigikogu valimisi. Toona oli eesmärk käivitada valimiste eel maksudebatt ja teadvustada ühiskonda ausalt ja ilustamata lähiaastate eelarvemuredest. Lootsime nii tõsta maksutemaatika arutelu valimiste keskmesse. Paraku läks teisiti ning valimised taandusid ikka vastandumiskampaaniaks ja Reformierakond vs. EKRE trikoovoorudeks.

Pangamaksu eesmärk poleks kindlasti olnud kedagi edu eest karistada. Samas on edu on ikkagi töö ja innovatsiooni tulemus. Olukorras, kus Äripäeva TOP 6 ettevõtted on pangad – kas keegi ettevõtetest või tarbijatest on läinud paaril aastal tajunud säärast kvaliteedihüpet meie pangandusteenustes, mis õigustaks kasumihüpet 2021 aasta ca 0,5 miljardilt eurolt läinud aasta 1,3le miljardile eurole? Vaevalt. Tegu oli turutõrkest tingitud paratamatusega ning seda on ühes või teises sõnastuses tunnistanud ka pangad ise.

Miks turutõrge? Eeskätt sellepärast, et antud juhul tuli pankade megakasum ju niigi raskes turuolukorras toimetavate Eesti ettevõtete ja perede arvelt ning suuremas osas lahkus siit riigist. Läksin ka ise Äripäeva TOP galale kontrollima, kas turumajandus on elus. Oli elus, aga üsna sandis tujus. Jah, pangad võidutsesid, aga ülejäänud erasektori rusutus oli saalis tunnetatav. Pankade võidutsemine tundus natuke nagu pulm peielauas. Esiteks on intressitõusud pidurdanud ettevõtete laienemisplaane ja/või investeeringuid toodete-teenuste innovatsiooni ning ärimudeli kaasajastamisesse. Teiseks neelasid kõrged kodulaenuintressid vaba raha, mis muidu oleks tarbimise kaudu jõudnud meie kaupmeeste-teenusepakkujate käivetesse ja kasumisse.

Kui kannatavad ettevõtete käibed ja eraisikute tarbimine, haavab see kohe riigieelarvet, mis on riigikaitsekulude ja paari aasta taguse pandeemia järellainetuse tõttu niigi tohutu surve all. Jah, siit-sealt saame kindlasti ka riigi kulusid mõnevõrra kärpida, aga pole mõtet arvata, et see on võluvits. Pigem on see täiesti tavaline vits, mis tabab otsesemalt või kaudsemalt ka meie ettevõtteid ja seeläbi inimesi.

Koondamistega kaasnevad pikemad menetluskulud, mis võivad ettevõtetele tähendada tulevikus pikenemise perioodil saamata jäänud tulu. Edasi lükatud või tühistatud riigi investeeringud infrastruktuuri või ehitusse tähendavad tööd, mida paljud ettevõtted ning nende allhankijad ja tarnijad ei saa. Samamoodi ka IT projektidega – siseministrina on mul hea meel, et siseturvalisuse põhivõimekuste arvelt julgeolekuolukorra tõttu ei kärbita, aga olulisi IT-arendusi peame paratamatult edasi lükkama. Euroopa Liidu kaasrahastatud projektide puhul tähendab projektide peatamine piltlikult seda, et iga riigi kokku hoitud euro kohta jääb meie majandusse jõudmata kokku kolm eurot. See kõik on käive, kasum, töökohad ning meie inimeste majanduslik kindlustunne, ettevõtete vaatest tarbija kindlustunne.

Paremerakondade kärpepopulismi kontekstis mõistkem, et sama loogika kehtib ka paljudes teistes valdkondades. Näiteks tervishoius võib hooletu kärpimise tagajärjel kannatada haiguste ennetus ja õigeaegne ravi ning mida hilisem ravi – seda kallim. Näiteks riigi vaatest maksis 2019. aasta seisuga varajases faasis ravile alluva depressiooni ravi umbes 2500 eurot, ravimresistentne keerukam juhtum juba üle 5000 euro. Tööandja vaatest tähendab raskem haigusjuhtum töötaja haiguspäevi või pikaajalist eemalolekut. Hariduses tähendaks kärped sisuliselt seda, et riik „toodab“ majandusele kehvema ettevalmistusega tööjõudu, mis tähendab seda, et ettevõte peab kas välismaalt värbama (administratiivne lisakulu, sisseelamine) või võtma suuremas osas koolitamist enda kanda (koolituskulud). Vaid mõned näited sellest, kuidas kärpepopulism võib minna kalliks maksma – nii ettevõtjale kui riigile.

Kordan – on valdkondi kus saab ja tulebki teha mõõdukaid kärpeid ja restruktureerimisi. Küll ei tohi me praeguses julgeoleku ja ka majandusolukorras riiki sandiks kärpida. Seepärast olidki rasked maksuotsused möödapääsmatud. Samas pangamaksu juurde tagasi tulles oleks need maksutõusud saanud olla meie ettevõtjatele ja tarbijatele pisut valutumad. Pangamaks ühe riigikaitsemaksu komponendina oleks võimaldanud kas täielikult või vähemalt osaliselt asendada mõnda teistest komponentidest nagu automaks, ettevõtete tulumaks või näiteks käibemaksu tõus. Hoiatati, et pangamaks võib meie majandust halvata, kuid jään oma väite juurde, et pangamaksu mõju meie majandusele, tarbimisele, töökohtadele ning perede toimetulekule oleks olnud oluliselt väiksem kui intressi- ja maksutõusude koosmõju. Viimaste koosmõjus on hetkel Eesti inimeste reaalne sissetulek väiksem, kui 3 aastat tagasi. Ning tegelikult oleks ka pangad meie tarbijate ja ettevõtete suuremast kindlustundest hoopis võitnud. Eks on meie pangandusturul ikka nii, et „the house always wins“.

Maailmas on levimas tendents, kus ka kõige praktilisemat laadi debatid üritatakse taandada mingitele kultuuri- ja identiteedisõdadele ning seda imporditakse üha jõhkramalt Eestisse. Samas on meie majanduse ja ühiskonna heaolu ja tugevuse seisukohast oluline, et me ei laseks ideoloogiatel, isiklikel antipaatiatel või elupõlistel maailmavaadetel hägustada ratsionaalset mõtlemist ning sulgema end mistahes julgemate ideede ees ignoreerides ka faktuaalseid näitajaid ja teiste riikide head praktikat. Intressid on taas langemas ning pangamaksust pole meil mõtet enam rääkida. Aga tulevikus olgem ka esiti provokatiivsena tunduvatele ideedele avatumad – isegi kui need tulevad punase lipsuga mehelt. Täna ütleb punase lipsuga mees, et kärpehüsteeria võib minna meile tulevikus kalliks maksma.

Lauri Läänemets: mõnikord maksaks punase lipsuga mees ära kuulata