Lauri Läänemets: Kriisiajal teenitud suurfirmade hiigelkasumid seavad ohtu ühiskonna toimetuleku

Eesti majanduse ja ettevõtete võimekust ei tohi sandistada, sest nii kannatavad ka töökohad ja palgad.

Eesti Ekspressis avaldatud intervjuus lihtsalt tõdesin alampalgast, ahnusinflatsioonist jm rääkides, et meil on selles mõttes tavapäratu olukord, et samal ajal kui Eesti pered ja ka ettevõtted näevad kurja vaeva, et ellu jääda ja konkurentsis püsida, teatavad majanduse, riigi ja ühiskonna seisukohast kriitilise tähtsusega ettevõtted rekordkasumitest.

Ning jah, ütlesin, et need kasumid tulevad kahjuks ühiskonna ja töötajate heaolu ja palkade arvelt. Tahaksin nüüd hirmsasti lisada, et sellest läks lahti suur debatt, aga kahjuks jäid reaktsioonid vaid isikliku sõimlemise ja „sotsiviha“ tasemele. Aga ma pole kitsi uuesti selgitamast ja siis tõesti ka sisulisele debatile kutsumast.

Oluline on mõista, et tasakaal on minemas paigast, sest näiteks suurte ja enamasti välismaiste energia- ja finantsettevõtete kasum tuleb tegelikult ülejäänud Eesti ettevõtete ja ettevõtjate kasumi ja ellujäämise hinnaga. Riigi ja majanduse toimimise seisukohast on see tasakaal aga kriitilise tähtsusega, alustades tavainimeste toimetulekust lõpetades riigi julgeolekuga.

Ei sotsiaaldemokraadid ega keegi teine soovi kõikide ettevõtete kasumeid laiali jagada. Aga peame küsima ausalt, kas need üksikute strateegiliste sektorite hiigelkasumid toetavad või hoopis sandistavad ülejäänud majandust? Rõhutan – räägime ettevõtetest, millel on meie majandusele ja perede toimetulekule oluline mõju, ehk siis teenustest, millest reeglina ei ole võimalik loobuda – pangandus, energia, kütus jne. Need mõjutavad nii tavatarbijat ja tööinimest, aga ka tuhandete väiksemate ettevõtjate kasumit ja nende töötajate sissetulekuid.

Kui ettevõtja peab energiakulude ja intressikoormuse tõttu rabelema, et üldse ellu jääda – ei saa ta ju ka oma töötajate palka tõsta. See raha lahkub meie majandusest, selle asemel, et näiteks läbi palkade jõuda Leevi külapoodi Põlvamaal, turismitallu Hiiumaal, või Nopri talu sarnasel väiketootja käibesse. Kui aga toodang ja teenused lähevad kallimaks, väheneb meie ettevõtete konkurentsivõime eksporditurgudel ning riiki voolab vähem “uut” raha.

Ajal, mil pangad ja energiaettevõtted teatavad rekordkasumitest, registreeriti tänavu juunis võrreldes mullusega pea 60% rohkem poevargusi. See pole politsei tegemata töö, vaid peegeldab ühiskonnas hargnevat nukrat reaalsust – meie inimeste sotsiaalmajanduslik olukord kannatab. Inimesed on hakanud igapäevaseks toimetulekuks taas varastama, misläbi kannatavad ka kaupmehed. Ühiskond on orgaaniline tervik ja kui tasakaalupunkt nihkub, avalduvad selle tagajärjed mujal.

Iroonilisel kombel nõustuvad kõik, et suur inflatsioon on kurjast, aga kui näiteks Eesti Pank või Rahvusvaheline Valuutafond kinnitavad, et hinnanguliselt 40% inflatsioonist on tingitud kasumimarginaalidest, viskuvad parempoolsed poliitikud ja mitmed majandusinimesed ambrasuurile liigkasumite kaitseks ja juttu jätkub ainult vasakpoolse poliitika kirumiseks.

Kelle taskust see kasum tuleb? Mitte ainult tavalise tööinimese, vaid ka kõigi teiste Eesti ettevõtjate pingutuse ja kasumlikkuse arvelt. Kõnealused hiidkasumid panganduses või energeetikas ei tulene ju nende ettevõtete ülimast pingutusest või nutikusest vaid sisuliselt asjaolude kokkusattumuse tõttu.

Debati ja ühiskonna suur eesmärk võiks olla, et me ei vastanda majandust ja riiki, vaid käsitleme neid tervikuna. Tänases olukorras peaks valitsuse ja meie kõigi huvides olema, et kõrged kasumid ei liiguks Eestist välja, vaid läheks investeeringuna haridusse, kultuuri, taristusse, läbi mille me ühiskonna ja majanduse arengusse panustame. Seepärast ongi pisut kentsakas, et arutame kas kõnealuste üksikute hiigelkasumitega midagi teha või mitte. Eluterve ühiskonna debatt peaks pigem keskenduma sellele milline võiks olla näiteks lisamaksustamise protsent.

Keegi ei arva, et kogu lisakasum tuleb ära võtta – sest ka tänased võitjad on panustanud, võtnud riske ja näinud keerulisi aegu. Samamoodi ei pea tingimata keskenduma ainult maksustamisele – näiteks riigi elanikkonna turvalisuse aspektist võiks kütusemüüjad oluliselt kiiremas tempos muuta tanklad kriisikindlaks varustades neid generaatoritega, mis teeniks laiemalt meie kõigi huvisid.

Nobelistidest majandusteadlased on korduvalt tõestanud, et kasvav ebavõrdsus ühiskonnas saab lõpuks majanduse enda arengupiduriks – tekitab lisakulusid ja probleeme tervishoius, hariduses, turvalisuses. Eesti suguses väikeriigis seab ohtu ka meie demokraatia ja lõpuks riigina kestmise.

Ärme lase lõhkuda Eesti perede kindlustunnet, siis ei lase me ka äärmuslastel kasvavat ebavõrdusust ettekäändeks tuues lammutada demokraatiat!

Ekspressi intervjuu: https://ekspress.delfi.ee/…/intervjuu-lauri-laanemets...
Eesti Pank: https://www.eestipank.ee/…/kaspar-oja-kui-suur-osa…
Postimees IMFist: https://majandus.postimees.ee/…/isegi-imf-kinnitab…
IMF: https://www.imf.org/…/Euro-Area-Inflation…

Joonis: Eesti Pank. Tööjõu- ja kapitalitulu mõju inflatsioonile.