Tänasel konverentsil pidime otsime vastust, kas on olemas alternatiiv Eestis kolm aastakümmet valitsenud majandusmudelile. Kuid elu teeb oma korrektuurid – Eestis on nüüd Euroopa suurim majanduslangus ja samal ajal kiireim hinnatõus. See on mürgine kokteil, mis paneb ohkama nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed majandusteadlased. Eestist, edetabelite lemmiklapsest, on saamas hoiatav näide. Senine tee on viinud tupikusse.

Täna me ei pea enam küsima, kas on alternatiiv, vaid, kui kiiresti suudetakse lahti lasta senistest dogmadest riigi majanduspoliitikas. Sellest sõltub, kuidas Eesti pered ja kodumaised ettevõtted selle talve üle elavad. Ja mis peamine – kas kolm aastakümmet truult oma riiki üles ehitanud inimestel säilib lootus paremale homsele. Sest kui kaob lootus, siis kaob kõik.

Kutsun meid liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutsetele, millega seisame 21. sajandil silmitsi.

Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selleks on vajalik sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt aastakümneid sisendatud uskumusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.

Nii majanduslikust kui rahvusvahelisest olukorrast tulenevat ettemääramatust on palju. Energiakriis ja hinnatõus laostavad ettevõtteid ja panevad vaesuma peresid.

Seni Eestit kütkeis hoidnud tõekspidamised, mille keskmes oli iga inimese ja ettevõtte üksikvõitlus ellujäämise eest, on järgi andmas. Nägemus majandusest ja ühiskonnast, kui üksikute omavahelisest surnuks konkureerimisest pole kunagi meid tugevamaks teinud.

Nii irooniline kui see ka pole, on täna rohkem kui ei kunagi varem Eesti majanduse võtmesõnaks kujunemas solidaarsus. Täpselt niisamuti nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi ning hoidma töökohti ja neid pakkuvaid ettevõtteid.

Eesti on panustanud energiakriisi leevendamisse vaid 0,5% SKTst. Läti samas üle 3%, Leedu üle 6% ja Saksamaa üle 7% SKTst. Seega oleme praeguses kriisis kõige valusamalt haavata saanud riikide seas. Selle karmiks tunnistuseks on jätkuvalt ülikõrge inflatsioonitase.

Lasta oma tööstustel ja toidutootjatel välja surra või vaadata pealt, kuidas riikide poolt toetatud majandused meie ettevõtted üles ostavad, ei ole turumajandus, vaid oma rahvusliku rikkuse mahaparseldamine. Riigil peab olema roll ressursside mobiliseerimisel, majanduse suunamisel ja kaitsmisel. Ja riik ei tähenda teiste eest otsustavaid plaaniametnikke või üksikuid poliitikuid. Riik – see tähendab koostööstruktuure, kokkuleppeid, üheskoos loodud arengumeetmeid ja koos ellu viidud suuri ja väikesed algatusi.

Meie ümber toimuv ei ole midagi ajutist, vaid uus reaalsus, mille tunnistamine ja millega kohanemise kiirus määrab meie ühiskonna tugevuse nüüd ja edaspidi. Praegu on agressorist Venemaa paisanud segi majandus- ja poliitsuhted. Veel reljeefsemad muutused majanduses ja senises maailmakorras saavad aga peagi mõjutatud järjest hoogu koguvast kliimamuutusest. Nähtamatu käe ja surnukskonkureerimise ajastu on läbi saanud.

Tahan rääkida ka väärtustest, mis üht ühiskonda paratamatult suunavad ning sealhulgas hoiavad ja edendavad tema kultuuri ning annavad majandustegevusele sotsiaalse sihi. Eesti uus lugu on solidaarsuse ja ühtehoidmise lugu. Just solidaarsus oma riigi ja inimeste suhtes on tõeline rahvuslus, tõeline patriotism. Selline, mis annab kindluse, et meie rahval, majandusel, kodukohal ja riigil on parem tulevik ja seda mitte kauge horisondi taga, vaid järk-järgult juba homme ja ülehomme.

Tõeline patriotism ei tähenda suuri sõnu ja tõrvikurongkäike, see vajab tegusid. Tõeline rahvuslus hoolib, mitte ei vaena. Ühendab, mitte ei eralda. Viib edasi, mitte ei takerdu mineviku varjudesse. Eestluse hoidmine ja tugevdamine tähendab, et need, kes saavad, panustavad rohkem, et kõigil Eesti inimestel oleks siin riigis võimalus. Me ei saa ühiskonnana kunagi jõukaks kui meie konkurentsieeliseks on odav tööjõud või naise nägu palgavaesus.

Selleks, et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Areneb majandus ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad ning kujundada sellist poliitikat, et me oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ka ennetada.

Sotsiaaldemokraatide siht on tõsta miinimumpalk kolme aasta päras 1200 eurole. 2024. aastal 1000 eurot, 2025. aastal 1100 eurot ja 2026. aastal 1200 eurot. See ei ole midagi rohkemat, kui soov, et Euroopa keskmiste hindadega riigis oleks Euroopas kokku lepitud alampalk – 50% keskmisest palgast, mis peaks järgmisel aastal olema juba 900 eurot.

Õigustatult on tööandjate keskliidu juht küsinud – kuidas saab seda teostada. Selleks, et mõista solidaarsuse mõju majandusele, riigieelarvele ning palgavaesuse lõpetamisele, lubagem mul võrrelda sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna lähenevate valimiste maksuettepanekuid.

Sotsiaaldemokraadid soovivad nelja astmega tulumaksusüsteemi, mille üheks osaks on 1200eurone miinimumpalk. Ülemineku esimesel aastal maksaks riik tööandjatele tekkiva vahe katmiseks 50% ja teisel aastal 25% palgatoetust. Reformierakond soovib samal ajal aga kaotada senised maksuastmed ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 eurole.

Mõlemal juhul on muudatuste maksumus samas suurusjärgus – 340 miljoni eurot. Meie pakutu puhul on siht palgavaesuse kaotamine. Peale tööandja palgatoetuse investeeriksime esimesel aastal 100 miljonit, järgneval 200 ja seejärel üle 300 miljoni euro ettevõtluses innovatsiooni suurendamiseks ja regionaalsetesse töökohtadesse.

Poliitiliste konkurentide plaan piirdub aga kõige jõukamate sissetulekute suurendamisega 140 eurot kuus, jättes madalapalgalistele sellest pisku. Samuti jäävad majanduselu ja ettevõtjad väljaspool suuri keskusi määramatusesse. Aga just kohalikud ettevõtjad on need, kes koos töötajatega loovad paikkonnas uut väärtust, parandavad ja hoiavad elujärge.

Maailma kõige väärtuslikumat tööd saab teha aga maailma kõige targem rahvas. Meie ühiskondlik heaolu ja majanduse areng oleneb meie inimeste oskustest. Enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga ühe erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest. Seepärast tuleb ka meil edukale majandusele kohaselt muuta õppimine ja täiendamine töö loomulikuks osaks. Neljakümnetunnise töönädala sees tuleb teha järjest rohkem ruumi uute oskuste ja teadmiste omandamisele. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.

Näen oma kodukohas Väätsal, Järvamaal, väga paljudes tahet ja valmisolekut tegutseda, kuid ka kõige suurem tuhin võib raugeda kui ümbritsevad olud sind ei soosi. Nii räägivad viimaste aastate regionaalarengut puudutavad uuringud seda, et turupõhisele konkureerimisloogikale põhinev lähenemine Eesti regionaalpoliitikas ei ole aidanud Eesti piirkondade ebaühtlast arengut pidurdada. Pigem vastupidi, see on soodustanud jõukuse koondumist kuldsesse ringi.

Eesti väikelinnade- ja maapiirkondade arengu üks võtmeküsimus on töökohtade kõrval aga kujunenud elamispindade puudus. Sõjapõgenike järjest suurenev arv muudab võimalusi veelgi ahtamaks.

Taskukohaste või tänapäevaste elamispindade puudus tähendab, et hangub ka Eestisisene töö- ja õpiränne. Iseseisvat elu alustava noore võimalus kodukohta jääda on muutunud ahtaks. Kust võtab Cleveron Viljandis või E-Piima Paide uus tehas omale uued töötajad kui lähimad sobivad eluruumid on kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusel?

Riiklik eluasemepoliitika, kui üks majanduse tugisambaid, ei tohi rajaneda ühel meetmel, mis on ka ajutine. Selleks, et panna majandus uue hooga käima, anda ettevõtjaile ja töötajaile kindlustunnet tuleviku ees, on vaja rajada järgnevatel aastatel vähemalt 5000 üürikodu üle Eesti.

Samuti on küsimus suuremates sihtides. Näiteks, kuidas hoida kõrget tööhõivet ja seda ka tõsta? Milline võiks olla meie majanduskasvu siht? Millist haridus, sealhulgas kõrgharidust ja teaduskorraldust ning eesmärke me selleks vajame? Soome peaministrierakond on näiteks sihtimas keskmiselt kaheprotsendilist majanduskasvu aastas, neli protsenti SKT-st teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse, 80%-list tööhõivet ja alla 5%-list töötust. Samuti, et alla 35-aastastest soomlastest vähemalt 50% oleksid kõrgelt haritud. Kõlab sisemiselt tugeva ja väljaspoole konkurentsivõimelise ühiskonna ja majandusena.

Kokkuvõtteks. Kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.

Samme, mida astuda, on kindlasti veel. Need ei saagi olla ühes või vähestes peades. Oma riiki ja majandust tuleb pidevalt ehitada, kultuuri edendada ja hoida, aga sellel on tulemust ja kestmist kui teeme seda koostöös.

Arutagem täna, kuidas anda Eesti majandusele uus hoog, et Eesti oleks tervikuna tugev ja tulevikukindel. Loodan, et tuleb elav mõttevahetus!